Jalgrattamatk Räpina kandis 14.-15. juuni 2008

14. juuni 2008, laupäev

Jalgrattamatk algas hommikul soojendusharjutustega. Kõigepealt ratas keldrist välja ja soojendussõidule Väimela poeni. Sellega soojendus lõppeski – rattad tõsteti bussi ning need alustasid matka meieta. Kell 9.00. alustasime Võru kiriku juurest kõik koos autodega Räpina poole sõitu. Räpinas saime jälle oma ratastega kokku ning nüüd oli aeg ka neile peale istuda. Alustuseks mõned auringid ning siis teele.
Esimene vaatluspunkt oli kohalik „laulukaar või laulusild“. Sinna lihtsalt pidime minema ja koos laulma. Meiega laulis kaasa ka möödakäija ja lehvitas rõõmsalt. Laulud lauldud, istusime taas ratastele ning sõitsime Räpina mõisa juurde. Seal rääkis Silja meile mõisa asutamisloost ning krahv Löwenwoldest ja maanõunik Siversist (nendest kahest kuulsime matka ajal veelgi). Mõisa peahoone, Sillapää lossi ümber tiirutasime ka ja vaatasime puid ja põõsaid, mida pidi üle 300 liigi olema ning Musitemplis andsime üksteisele tõotuse, et jääme eluks ajaks kokku.
Edasi viis meid tee Püha Miikaeli kiriku juurde, kus kuulasime E Stuudio kammerkoori leinapäevakontserti, esitati H. Tobiase-Duesbergi Reekviemi. Ilus!
Pärast muusikalist vahepala hüppasime jälle ratastele ning suundusime Räpina paberivabriku poole. Seal ootas meid giid ning tema saatel käisime paberivabriku läbi. Kuulsime, et paberivabriku hoone kuulub riiklikult kaitstud mälestiste hulka, et siin valmistati linastest kaltsudest paberit, et siin trükiti Katariina II aegsed Vene tsaari riigi rublad ja Eesti Vabariigi margad, samuti esimese üldlaulupeo trükised. Tore oli jälgida paberi- valmistamise masina tööd, seda enam, et teist töötavat inimest võib korduvalt vaadata. Imelik oli ainult see, et meil ei lubatud paberit sõrmeotsagagi puutuda, et vältida paberi määrdumist, aga töölised andsid paberirullile lausa jalaga ning jätsid endast suuri musti jälgi.
Paberivabrikus pidime vaatama ka näitust „Eesti raha margast euroni“, kuid kell oli niikaugel, et oli aeg lõunastada. Seda tegime Puuriida Pubis. Kui kõhud täis, sõitsime vabrikusse tagasi ning vaatasime ikka rahad ka üle.
Ja siis algas sõit Võõpsu poole, kus ei ole mitte midagi. Sõitsime läbi endisest näidismetsamajandi keskusest ja Silja rääkis seal Ristipalos asuvast kalmistust ja kääbastest, millest seitse on ümmargused, kaheksas pikliku kujuga. Võõpsus, kus ei olnud mitte midagi, peatusime pritsikuuri platsil. Puhkasime jalga ja laulsime. Siis sõitsime veel pisut edasi ja tegime selgeks, mida tähendab pristan. Räpina poole tagasi sõites kadusid Kaili ja Kaidi kääpaid otsima, kuid ühinesid õnneks taas meiega ja ei rääkinud kääbastest midagi. 

Räpinas tegime viimase poe-peatuse sel päeval ja siis hakkasime tasapisi ööbimispaiga suunas sõitma. Meie teele jäi imeilus männiallee, kus mändide ümbermõõt oli 3 meetrit ja oksad kunstipäraselt keerdus. Silja igatses puu otsa ronimisest, aga kuna sadas vihma, oksad olid märjad ja libedad ning võis ka männivaiguga kokku saada, jäi siiski puu otsas turnimata.
Matkatee viis meid edasi hilarolase Niilo juurde. Seal võlusid lapsi ning Kaidit ja Kailit kassipojad, mehed uudistasid sauna. Istuti ja aeti juttu ning siis jälle ratastele. 

Jäi teha selle päeva viimane spurt Kopra puhkemajja. Seal oli nii ilus! Kõigepealt vaadati magamiskohad üle ning need said valitud ka loosimata. Edasi söödi suppi ja jälgiti jalgpalli ning siis läksime jõekääru jalutama ning liivapaljandeid imetlema. Tagasi tulles läksid mehed sauna ja naised vaatasid jalgpalli ning siis vastupidi. Vaatamata vihmale ei jäänud ka vorstid grillimata. Lemmik CD-d aga ei läinudki vaja, sest meil olid Alo ja Are, kes suhtlesid vene keeles, laulsid variatsioone „Viimse reliikvia“ ainetel ning tantsisid rahvatantse. Ükskord aga saabus siiski vaikus ning uni.

15. juuni 2008, pühapäev

Hommik oli tõesti õhtust targem, sest vihma ei sadanudki ning päike piilus pilve tagant. Sõime Epu tehtud riisiputru kõhu täis, pakkisime asjad kokku ja võtsime jälle oma rattad. Rattad ei tundunud küll needsamad olevat või ei tahtnud tagumik ja jalad ratast omaks võtta, kuid kõigele vaatamata jätkasime matka positiivselt meelestatuna.
Sõitsime Leevakule ja vaatasime 1947.a. Komsomoli löökehitusena valminud hüdroelektrijaama. Hüdroelektrijaam töötab ka praegu. Leevakul asub ka Eesti kõrgem saunakorsten, uudistasime sedagi. Sauna köetakse vahete-vahel nüüdki.
Järgmisena vaatsime üle Toolama mõisa. Mõisa peahoone rajati osade kaupa – kõigepealt maakivist soklikorrus, puust häärberi väliskuju sündis hiljem. Eriti põnev oli vaadata eenduvat käimlat ehk danskerit.
Edasi hakkasime sõitma põnevaid külavaheteid pidi Räpina poldri suunas. Teel peatusime, et vaadata Köstrimäe külas säilinud kihelkonnakooli. Eesti Vabariigi ajal asus selles 2-klassiline Räpina kõrgem algkool. Silja ei osanud küll öelda, miks teda nimetati kõrgemaks algkooliks, aga kui ta oli meile rääkinud kõikidest teadlastest, kunstnikest, kirjanikest, heliloojatest ning eriti maakoore uurijast, siis tegi Alo järelduse, et sellest ka koolil selline nimi.
Matkatee kulges edasi põllustatud ja asustatud maastikus. Vahepeal peatusime, et lugeda silti poldri kohta: polder paikneb Lämmijärve kaldal ja on Eesti suurim maaparandusobjekt. Räpina polder rajati kultuurirohumaaks kahe suurfarmi söödabaasiks. Käisime kahes vaatetornis ja nautisime vaadet. Anti kasutas teise torni juures võimalust ja käis ujumas.
Kui katsumused põllustatud teedel lõppesid ja sai sõita mööda asfalti Räpina suunas, tuli takistuseks vastutuul. Räpinasse me siiski jõudsime ja pärast peatust valgusfoori taga, kus roheliseks ei läinudki, suundusime Räpina aianduskooli aeda imetlema.
Viimase peatuse tegime Raudmehe juures. Kaidi rääkis, kuidas siin talupojad teivastega soldatitega lahingu maha pidasid ja selles 5 talumeest hukkus. Murul lamades tegime veel ühise pildi ning matk oligi selleks aastaks otsas. Tõstsime rattad bussi, jätsime nägudeni ning sõitsime autodega koju. Olime väsinud, aga õnnelikud. Tore oli koos ratastega sõita ja ilusaid kohti imetleda, juttu ajada ja saunas käia. Nüüd tuleb oodata järgmist aastat ja uut matka. Aitäh Siljale, kes giidiks oli ja vahva matka korraldas!