Retk Põhja-Lätimaale 9.-10. juuni 2007

9. juuni 2007, laupäev

Startisime Võru kiriku eest täpselt kell 8 hommikul. Meil on väga paraja 2/3 suurusega armas buss, mis mahutab täpselt nii palju inimesi, kui kohale on tulnud. Kuna jõudsime stardipaika vaid mõned minutid enne väljumist, siis olime sunnitud valima kohad viimases reas. Esimene peatus Lätis pidi olema küülikufarm – bussi tagumises otsas hakkas aga juba üsna varsti peale sõidu algust endal küüliku tunne. Bussi tagaots nimelt hüppas nii, et pingil oli üsna raske päris paigal istuda – pidi ikka kaasa hüppama ja noogutama. Lisaks tagumise pingi neljale „jänesele“ oli bussis veel 12 Hilaro liiget ja vähemalt 10 last ning veel ka Hilaro sõpru.

Piiriületus sujus üsna ladusalt. Kõigil olid dokumendid kenasti kaasas. Ainult Lauri ei olnud endale läti raha vahetanud, lootes seda piiriületusel teha. Piiripunktis oli küll pank, kuid see oli Unibanka ja sellise nimega pank ei saagi ju nii vara hommikul avatud olla. Jõuti ühisele järeldusele, et selle panga töötajatel on hea uni ja nad lihtsalt veel magavad. Õnneks oli meil omal kaasas pankur Vaido, kes oli nõus väiksemad rahavahetused ise ära tegema - kusjuures päris soodsa kursiga! Lauril ei olnud küll algselt kaasas läti raha, aga see-eest üks eesti õlu mistõttu sujus ka bussisõit edasi üsna libedalt.

1. peatus Lätis - Küülikute kasvandus Zakiši talus

Talu lähedal oli pisike parkla, kuhu meie väiksemat mõõtu buss vabalt ära mahtus. Parklast talu poole viival teel oli vahva liiklusmärk, sissesõidukeeld, mille külge oli kinnitatud traatidega päris ehtne telliskivi. Jänesed olid tõesti armsad – enamus neist üksikult puurides, kuid mõned ka lahtiselt koplis. Turistide rõõmuks olid peaaegu kõik jänesed nõus porgandit sööma ja nõudsid veel juurdegi. Peale jäneste olid talus veel ka kitsed, haned, hobused ja koer. Ka kitsed suhtusid külalistesse rõõmsa uudishimuga – et kas midagi pakutakse ka või tuldi niisama… Bussi jõudes saime tagapingil ennast veelgi jänesemana tunda – pakuti kapsast ja porgandit.

2. peatus - Ligatne loodusrajad (Gauja rahvuspark)

5,5 km pikkune rada kulges läbi metsa, mis viis järgemööda erinevate Lätis elavate metsloomade aedikuteni. Lisaatraktsioonina nägime juba enne esimest aedikut metsarajal vaskussi. Ei teagi kas see oli põgenenud eksponaat, juhuslik möödakäija/roomaja või tõepoolest väga loomulikus keskkonnas ja hästi esitletud Läti loom. Esimeses aedikus olid hundi ja koera ristandid – huntkoerad – kes olid päris sõbraliku moega ning lubasid pisikese vestluse järel ennast läbi aia sügada, surudes külje vastu aeda. Veel nägime kolme karu, punahirvi, hunti, põtra ja vilksamisi ka ilvest.

3. peatus - Zvartes´i liivakivipaljand, nõidade niit ja Amata jõgi (Gauja rahvuspark)

Kõigepealt laskusime nõidade niidule, millelt avanes vaade uhkele Zvartesi kaljule. Teisest küljest piirasid niitu iidsed puud, mille vanus võis olla tõesti aukartust äratav. Niidul sai proovida ka luuasõidu mugavusi. Kõige paremini sobisid luua selga lapsed ja Kersti (vähemalt nii arvasid hiljem tagumise pingi mehed). Ilm soosis meie planeeritud piknikku. Õhk oli mõnusalt soe ja Amata jõe vesi jalgupidi sulistamiseks karastavalt jahe. Tugevamad ronisid ka 20 m kõrguse kalju otsa – terve nõidade niit oli nagu peopesal – see võis sobida peanõia vaateplatvormiks.

4. peatus - Araišu järvekindlus

Järve keskele oli püstitatud tuhande aasta vanune asula. Majakesed olid väiksed, onni sarnased, pimedad ja paiknesid külg-külje kõrval. Mulle tundusid rohkem suveonnide moodi, sest talve seal küll üle ei elaks - onnid olid ju ilma igasuguse kütteta. Pärastlõunane päike muutis õhu nii lämbeks, et järve kaldal mahtus pähe vaid üksainus mõte – „ujuma tahaks“ – ja mõni saigi.

5. peatus - Cesise vanalinn

Jalutuskäik koos giid Siljaga vanalinnas. Ronisime Püha Jaani kiriku torni, jalutasime lossipargis, vaatasime musti luiki Maipargis ning nautisime õhtusööki välikohvikus. Oli tõeliselt ilus õhtupoolik. Cesis jäi meelde rahuliku, parkide-rohke ja sõbraliku väike-linnana, kuhu tasub ka perega nädalavahetust veetma minna. Tõsiselt armas koht! Minu isiklikus linnade pingereas on Cesis praegu Salzburgi järel teisel kohal.

6. peatus - Ööbimispaik - Cesu sporta skolas treninbaze

Jagunesime 10-kohalistesse tubadesse spordikooli treeningbaasi ühikas, mis oli tõesti üsna pikka aega remondita olnud. Eriti harjumatud olid usteta WC-lahtrid – prrrrt…. Enne magamaminekut tegime veel väikese päikeseloojangu vaatlemise tiiru Gauja jõe kaldale. Julgemad käisid ka ujumas – uskumatu, et nii suure jõe vesi võib juba suve hakul nii mõnusalt soe olla. Ööbimiskohas oli juttu ka lõkkeõhtust, mis juba hommikuste andmete põhjal olevat ka väiksemas seltskonnas toimunud. Õhtul ähvardas toanaaber Andres öösel norskama hakata, kuid täide seda vist ei viinud … või oli siinkirjutaja uni pärast pikka päeva nii hea et ei seganud seda sääsed, niisked linad ega ka miski muu.

10. juuni 2007, pühapäev

10.juuni hommikul lahkume öömajast, et jõuda Cesise kindluse (13.-18.saj) varemetele, kuna tiheda graafiku tõttu jäi meil eelmisel päeval see tegemata.

Aga kõigepealt algab veel  halastamatu võiduajamine „Hommikukohv Cesis 2007”. Kindlasti pakkus unustamatut aroominaudingut bussijaama „Aluse” kohvik, kuid vaatamata suurele kohvinäljale liikusime mööda tundmatut linna edasi, kus meie väga ühte hoidev seltskond jagunes kaheks-kolmeks võistkonnaks, et vallutada see ürgne linn. Nagu juba vanad kroonikud kirjutasid, olid tuletoojatel väga head ninad ja nii võitiski eelmisel õhtul „tuletoojateks” ristitud võistkond hommikukohvi ralli!

Kella 11–ks oleme jõudnud nii kaugele, et saame alustada kindluse vallutamisega. Vallutusretkeks jagati väravas meile kahe peale ka laternad, et me ära ei eksiks. Tulukesed  käes, liikusime üksteise järel  tip-tip-tip tornitippu. Hiljem kuulsime vanadelt kindluste vallutajatelt, et vanasti olla ka auku lastud, kuid sel korral jäi meil augus käimata. Kindluse vallutamise raames käis  võistlus  „Tahmanägu 2007”, millest keegi küll midagi ei teadnud, aga „tuletoojate „ võistkonna liige Kaili oli selle toimumise kuskilt välja uurinud ja loomulikult ta selle võistluse ka eranditult võitis.

Kindluse vanem osa varemeisse jäetud, liikusime edasi lossiparki, kus pahandust teinud võitlejad piinapinki pandi. Heade võitlejatena lubasid nad peale väikest järelemõtlemist kõiki pahandusi mitte enam teha, et ei juhtuks nii nagu lastesõbra „Lenin  suurega”. Kindluse uuemasse ossa  rajatud muuseumis sai antud  reisi esimene kontsert nime all „Üksteist peab hoidma!”.

Kindlus vallutatud, suundume Cesisest 1732 a. ehitatud Ungurmuiza härrastemajja. Viimase interjööri kaunistavad 18.saj. seinamaalid ja lisaks sellele on tegemist Läti vanima puitehitisega. Sinna jõudmiseks on meil aga vaja läbida juba tuttavaks saanud „Läti trepptee”. Bussil amordi test läbitud ja olimegi mõisas, kus aga selgus, et hallil stagnaajal olid need kaunid maalid, mida tulime imetlema,  hoopis võrkkrohviga „kaunistatud” ja mis veel hullem – keegi oli need hoopis pusleks lõiganud. Praeguseks pole küll kõiki  pusletükke  üles leitud, kuid tulemus oli siiski vaatamist väärt. Oma jalgu puhkasime teepaviljonis, kus küll teed ei pakutud, aga ju oli põhjus ka selles, et meist polnud keegi tulnud  oma kaarikuga – mine võta kinni?

Edasi viis meid trepptee maa-aluse nn jõe(oja) ja nn järve (tiik) äärde. Maa-aluse oja juures ootas meid „kummikupuu”, kust soovijad said endale loomulikult kummikuid laenata, aga et maa alla sukeldumist ekstreemsemaks muuta, läksid nii mõnedki jää-jää-jääkülma vette palja jalu – või oli põhjus selles, et ei peaks kummikujärjekorras seisma!? Loomulikult ei pääsenud me ka sel korral ürglooduses „läti trepist”. Seekord oli väike lätlane neid puidust üles ja alla ehitanud.

Kuna need trepid olid kõhud kõigil väga tühjaks trampinud, võtsime suuna söögikoha  „Mazais Ansis” e. ”Väikse Antsu” poole. Koht oli juba kaugelt näha „sigalahe” (paljuütlevas käändes). Fantaasiast siinsetel tegijatel igatahes puudust ei paistnud olevat.Selle kirjeldamiseks ei jätkuks mul sõnu ja teil armsad lugejad kannatust seda lugeda, seda peab ise nägema. Ilma segadusteta ei pääsenud me seegi kord, kuna teenindussektoris polnud ühtegi rahvusvahelise keele valdajat (vähemalt nii meile tundus). Ka näod olid meil  selle ajaga hõimlastega väga sarnaseks muutunud, kuna saime eranditult kõik lätikeelse menüü. Kuna tegu oli „puulätlastega”, siis juhtuski nii, et nelja prae asemel rändas lauda kuus. Hiljem selgus, et  tuli maksta ka tagasisaadetud praadide eest, aga vähemalt said läti notsud kõhud täis. Sellest järeldus, tuleb võtta kõik mis pakutakse, sest pakkumised jäävad järjest harvemaks! Antsu juurest tulles maitses nii mõnelegi hea kodune võileib ja redis. Vaatamata teenindusele soovitan seda kohta külastada, sest on mida vaadata!!!

Edasi  suundusime Valmiera Vidzeme regiooni kultuuri-, haridus– ja ettevõtluskeskusse. Gooti stiilis ehitatud Püha Simoni kirik (1283) on tähelepanuväärsem Valmiera keskaegne ehitis ja üks kõige vanematest müürehitistest Lätis. Kirkole mi es saaq, selle, et tuu oll kinniq, jummal puhas! Ka ei lastud meid Liivi ordulossi varemete lähedal platsil toimunud vanaaja üritusele, sest kõik olid vaatamata räsitud ilmale mitte väga keskaegse välimusega. 

Mis veel....osturalli MAXIMAS ja koju, sest Eesti otsib ju superstaari ja sel ajal ei tahtnud küll keegi Lätis olla. Sõbralikus  õhkkonnas  hääletades valiti ka ”Eesti Hilaro bussi  superstaar”, kelleks osutus Birgit, eks kõik teavad, kuidas see päriselt lõppes. Ja nii hakkas lõppema ka meie reis. Enne Eestisse jõudmist püüdsin veel hüüda kuulsat Läti  lendavat Põtra, kuidas see oligi Skunk või oli see Spunk, äkki oleks pidanud ikka laskma Vaidol teda kutsuda, tema pidi oskama ja äkki aitab Vaido mul siia lõppu ka õige lendpõdra nime kirjutada.

Selle loo kirjapoiss tänab kõiki reisikaaslasi, kes need seiklused kaasa tegid ja „sponsorit”, kes aitas kirjapoissi võõra riigi rahamajanduses.

Aitüma SALDEJUMPS!!!!