Esimene asi laupäeva hommikul silmi avades oli loomulikult aknast välja vaadata. Hall. Vihm. Aga mitte tugev. Lootust on.

Kui pakiauto meie maja ette sõitis, tabas meid (mis hiljem selgus), matka ainuke tõsine paduvihm. Kummalisel kombel  ei pannud see meid kotte-rattaid auto pealt maha laadima.

Katariina kiriku esisele platsile kogunes meid tasapisi 14 (Vaido, palun kontrolli fakti kui võimalik!). Mõned matkajad nägid küll välja sellised, et viisakad inimesed oleksid selja pööranud ja mitte neid tunda tahtnud, aga hilarolased tunnistasid nad endi hulka kuuluvaiks. Lihtsalt selline matkariietus.

Esimesed kilomeetrid oli tõeline ratta-sõidu nauding - allamäge mööda Otepää-Kääriku jalgteed Pühajärve poole. Pühajärve puhkekeskuse juurde jõudsime pisut vara - kohvik polnud veel avatud. Istusime siis   kuulama Silja juttu Pühajärve  kui asula ajaloost ja teda ümbritsevate järvede nimede saamisloost. Seejärel sõitsime uurima, kas Pühajärve rand on valmis vastu võtma tuhandeid ja tuhandeid puhkajaid. Puhtaks rehitsetud  rannaliival polnud veel astunud  ühegi puhkaja jalg. Mõned uljaspead üritasid sinna  rattajälgi jätta, kuid  edutult. 

Väike kohv puhkekeskuse kohvikus ja sõit jätkus Kääriku suunas. Tee viis meid mööda Sõjatammest, mis on ligi 380 aastat vana,  ja mille ümbermõõtu ( 6,6 meetrit) hoomata tahtes tegime koos puule"seda" ehk võtsime ringi ümber puu. Puul on ka kaunis kerakujuline võra ja pikkust 20 meetrit. Tamm on oma nime saanud sellest, et oli tunnistajaks 1841. a. toimunud talupoegade ülestõusule  järgnenud verisele karistusaktsioonile. Sündmuse mälestuseks on pisut eemale paigaldatud ka kivi. Tegime  kivile ka "seda".

Kääriku järve kaugemas  kaldas asub Soome endise presidendi Kekkose nimeline saun. Meie nägime lähemalt A. Greeni nimelist sauna, mille uksel oli silt "Enne lavale minekut pese jalad puhtaks!" Meeldetuletus lauljatelegi.

Silja oli meid mõnest väiksemast mäekesest raskustega ülessaamisel  ähvardanud Harimäe tõusuga. Nüüd asusimegi  teele selle müstilise tõusu poole. Teeolud halvenesid pisut - algas kivine kruusatee ja kulges sujuvalt ülesmäge. Tee ääres õitsesid ja levitasid magusaid aroome sirelihekid ja kollased  meelõhnalised "rakvere raipe" põllud. Linnud laulsid vahvasti.

Loodust nautides ei  pannud tähelegi, kuidas järsku seisis meie ees kõrge puutorn. Mägi ise tundus altpoolt vaadates kui maailma veerekene. Ah et ongi Harimägi! Teised ronisid kohe üles, mina tundsin juba  kolmanda korruse peal judinaid, mis jooksid varbaotsteni ja nii ma kahjus ei teagi, mis sealt päris ülevalt ära paistis. Tõenäoliselt pool Lõuna-Eestit.

Tunnetusraja   punktides olid ülesanded matkajatele, näiteks kuuse kõrguse mõõtmine karjapoiste tehnikas harkisjalgade vahelt, kaugushüpe, milles võis end võrrelda teiste jumalaloomadega (nugis, orav, jänes, ilves). Ümber järve kulgev matkarada viis meid kaunitele puhkeplatsidele, kust oli maaliline vaade Pühajärve saartele.  Armuallikal maitsesime puhast vett igaüks oma lootustega ja lõpuks  ronisime  rattaid käe kõrval lükates Kiigemäele, kust oleks olnud ka kaunis vaade Pühajärvele kui vaid seda metsa ees ei oleks....

Ronimine ja laskumine läbi tormimurru  Kiigemäelt tegi kõhud üsna tühjaks, kuid peale ilusa vaate ei saanud me pubist Setanta midagi  ei ihule ega hingele. Vaated  tumehalli taeva poole tõid aga veendumuse, et nüüd tuleks viimased jõuvarud kokku võtta ja leida einestamise koht, mis ei asu lageda taeva all. Leidsimegi hubase koha  Otepää linnas-Edgari pubi keldris. Seal toitu nautides ei saanudki me märgata, millal vihmasadu algas. Õnneks polnud kodumajutus kaugel, kuigi niiskeks saime ikkagi.

Et kontserdiaeg lähenes kiiresti, jaotati koor lauluvõimelisteks kvartettideks ning suunati linna peale kirikut meenutavat ehitist leidma. Õnneks selgus, et neid on (vähemasti meie meelest) ümbruskonnas ainult üks ning sinna viivad Otepääl kõik teed. Seega saimegi peale pisukest ekslemist kõik ilusasti jälle kokku, lisaks need tublid, kes meiega hommikuseks laululöömiseks liituda olid otsustanud.

Laulud esitasime kolmes osas jumalateenistuse käigus ning nagu hiljem õpetajalt kuulsime, leiti meie lood igati sobilikud olevad. Nõnda võisime rahus jälle laiali minna. Noh, pisut ehk liiga laiali, sest nii mõnelegi tundus mõte rattasadulast peale kontserti liialt ehmatav ning valiti mugavam autoiste...

Tagasi alla läksime selleks ettenähtud kohast ehk trepist, kuid see oli samuti üsna aeganõudev tegevus. Suur Urmas teadis veel rääkida, et läheduses asuvad puhkemajad on omaette vaatamisväärsus ning pärast nende ülevaatamist ei jäänud meil üle muud, kui temaga täielikult nõustuda.

Munamäe vallutusega olime kindlasti välja teeninud kosutava lõunasöögi ning esimene koht, mis meile tundus sobivat, oli Oti pubi. Teades, et Otepää linnamägi veel vallutusjärge ootab, vajas keha kinnitamine veel enam tõsist suhtumist.

Linnamäel saime Silja esituses kuulda kõike seda, mis meil ümbruskonna kohta veel seni teadmata. Tähelepanelikumad kuulajad panid isegi silmad kinni ja katsusid ümbruskonna muistset hiilgust selgemini ette kujutada...

Poole mäe peale paigutatud kiik pakkus rohkesti lõbu ning seejärel suundusime otsima Eesti lipu muuseumi, kuhu sisse minekuks olid küll uudishimu varud juba lõppenud. Seega piirdusime aknast selle “õige” lipu värvide piidlemisega ning tõdesime, et praegune lipp küll sama tooni sinist ei sisalda.