Reis Lätimaale Aluksne amatöörteatrite festivalile, 6.-7. august 2005

Niisiis suvine seltskond, kel tuju ja tahtmist teha “Hinge”, alustasid sõitu Läti poole laupäeva kuuenda augusti pärastlõunal. Eelnevalt oli koos käidud kahe päeva õhtupoolikul, et meelde tuletada kriiksud, kääksud, kõrinad, paugud, lalinad, helinad (mobiili oma ka), susinad ja nii edasi. Sõit lätlaste manu möödus lõbusalt. Kellegi ema arvas, et Lätti saab kindlasti läbi Poola. Keegi avas vihmavarju, et bussis ei külmetaks, aga paistaks silma.

Lõõbiti, katsuti läti, ei ikka baltimaade kõige kõiget (kõige jämedam paju, vist). Lõppude lõpuks olid kõik õnnelikud, et me läbi Poola Lätti ei sõitnud ja juba oligi Aluksne. Olime kutsutud esinema amatöörteatrite festivalile. Vaatasime üle ööbimiskoha ning paigutasime kaasavõetud kotid ühiselamu tuppa. Et me igavust ei tunneks, soovitas Taago Tubin (Võru Teatriateljee lavastaja) kella kuuest etendust vaatama minna.

Seda me muidugi tegime, sest kes see ikka tahtis vihmastel Aluksne tänavatel märjaks saada. Ühtki kutsuvat kohalikku kõrtsi ka ei leidnud.

Niisiis etendusele. See oli sõnaline – lätisõnaline - seebimullilugu! No mis me siis aru ei saanud: tegevus toimus apteegis, kuhu sisenes noor pontsakas tütarlaps nimega Sharony. Eluisu oli ta kuhugi kaotanud. Kuhu, seda ta ei avaldanudki – isegi mitte läti keeles! Tahtis toime panna suitsiidirünnaku enese vastu, kuid raha vaesekesel ei jätkunud tableti ostmiseks. Apteekriproua Betty haistis kohe teenimisvõimaluse – no palju see apteeker ikka palka saab. Kutsus kohale tuttava reklaamimänedžeri Robinsi, kes orgunnis Sharonyle kaunid läbipaistvad modelliriided.

Itaallase välimusega Robins nägi välja kui kompu: mees oma parimais aastais, triibulises ülikonnas siidsall ümber raseeritud kaela! Nunnu! Vahepeal käisid apteegist läbi veel kohalik relvameister, kellel oli kaasas isegi kuulipilduja, rääkimata tohutust hulgast igas mõõtmes relvadest ja Soomes (seal parem palk) töötav meesarst, kel oli seljas kaunis kudumvest. Miks nad apteegis käisid, jäi veidi segaseks.

Varsti jõudis kohale fotograaf ja koos hakati väntama sukareklaami. Lõpuks said kõik rikkaks ja apteekriproua vehkis pealekauba sisse ka oranžid reklaamsukad. Miks? – ei tea! Etenduse populaarseimad sõnad olid kunks ja laabi-laabi. Etenduselt õue naastes ei olnud vihm veel üle. Oli justkui veelgi tugevam sadu. Taago oli meile enne etendus jaganud toidutalongid: õhtu- ja hommikusöögi. Naasesime kõik koos sõbralikult keha kinnitama. Pärast õhtusööki oli plaanis minna Aluksne päevade raames etenduvale muusikalisele (vist) etendusele. Aga kuna sadas ohtralt vihma, isegi pauguga vihma, otsustati minna ööbimiskohta.

Niisiis ööbimiskohal selgus, et Aarne on Malviinale kõiki külla kutsunud. Tuli nii karvaseid kui sulelisi. Jämmiti niisama. Meenutati seebimullietendust. Silja tegi ja pakkus kõigile külalistele kohvi ja teed. Ampsati lookas laualt head, paremat. Jõuti jutuga isegi Hilaro juubelihooaega, mis polnudki enam mägede taga vaid juba silmapiiril. Aga kõrval olevas Aluksne Keskkoolis oli vilistlaste kokkutulek.

 Musa oli ühikatuppa kuulda ja meelitas meeletult. No mis, lätis ja ei saa tantsida!  Kui külalised olid jumalaga jätnud, läks pererahvas – kolm vallatut tüdrikut – kokkutulekule. Meie klassi lennust oligi kohal vaid kolm hinge, aga ega me väga kurvastanudki. Tantsisime päris elava ansambli järgi ning tundsime ennast vabal maal vabalt. Mitu head tundi pärast südaööd seadsime sammud ühikatuppa, kus üritasime uinuda. Enne kohtasime ühikatrepil veel omasid teatriateljeest, kes olid käinud vastuvõtul. Vastuvõtt pidi olema eestlaste, lätlaste ja soomaste vahel. Millegipärast kujunes sellest eestlate ja soomlaste lauluvõistlus, lätlased lasid lihtlast jalga. Ateljee omad tundsid hilarolastest puudust. Lobisetud küll, oli aeg kotile minna – järgmisel päeval (kuigi see päev oli juba mitu tundi tagasi alanud) oli ju vastutusrikas etendus!

Niisiis pühapäev ja ”Hing” Aluksnes. Kui kõik kolm läti prožektorit põlema said, peaproov tehtud sai, Helenile ja Agule soeng pähe sai, sinised riided selga said – võis etendus alata. Rahvast oli saalis igavesti palju, kui arvestada, et oli festivali viimane etendus ja paljud olid juba koju purjetanud.  Rahvas itsitas saalis naerda – see oli hea märk. Meie muidugi pidime laval olema nägudega: me ei saa naljast aru. Tarmo (Tagamets – lavastaja) ja Taago olid rahul.

 Taago arvas, et nii head etendust ei olnudki me veel andnud. Kuulsin ja nägin kuidas soomlased tänasid vaimustusega Helenit. Tagatipuks saime veel festivali raames teise koha. Lavastajale kingiti väike nõid (see olla festivali maskott) ja kauss, kus sees pidi korraldajate süda olema. See oli väga küünla sarnane.

Hing oli rahul. Niisiis seekord kritseldas kirjatüki  Kersti (algusse...)