Rattamatk Valgamaale, 22.-23. mai 2004

Tegelikult andis Hilaro sellesuvisele rattaretkele suuna meile sõbraliku Valga Rõõmu segakoori dirigent Sirje Päss, kes kutsus Hilaro osa võtma Valgas ja Valkas ühiselt toimuvatest Janis Cimze ja tema seminari juubelipidustustest. Kuna Hilaro kevadine aeg hakkas juba sündmustest küllastuma, jäi üle hakata üritusi omavahel sobitama ning jalgrattamatk tundus ühe välikontserdiga suurepäraselt kokku passivat.

Et tavalise koorilaulja jaoks on Valga rattaga külastamiseks samahästi kui seitsme mäe ja mere taga, siis ei hüpanud me seekord sadulasse mitte Võrus, vaid lasime ennast Võru valla bussil sõidutada pisut ligemale, nimelt Ähijärvele. Sõit sinna sujus suuremate sündmusteta, kui mitte arvestada kebjalt teed ületanud jänest, keda mina ise küll ei näinud, kuid kes Silja hüüde põhjal pidi olema vähemasti põdrasuurune. Noh, eks ta söönud talvel tublisti (jänes, ma mõtlen).

Karula rahvuspargi Ähijärve külastuskeskuses kohtusime tänu Arele uuesti oma ratastega, kuid nendele ronimine oli esialgu üsna asjatu, sest ümbrus vajas hoolikamat vaatamist ning pinnavormide ajalooga tutvumist.

Alustuseks rääkis Arne meile loo kohalikust poisist, kellel naba asemel olnud... noh, teate seda lugu. Seejärel aga läks sõnajärg Aigile ning tema andis teada, et kui poleks olnud mandrijää rändamist, oleks maakera meiepoolne külg sile kui üks poti põhi. Aga vaat see jää urgitsenud siin nõnda kaua, kui korralikud mõhnad valmis setitand. Ning veel olla siin hilisemal ajal, kui jää Ähijärve pealt juba läind, kaks mõisnikku suvisel ajal reega üle järve tuisanud. Neil polnud ju siis veel veesuuski (aga vist juba merihobused).

Hüva, ilmakene oli kena ning tundus olevat paras hetk haarata sarvist Läti lugudel, mida juba samal õhtul Valkas esitama pidime. Eks see läti keel vedas ikka keele algul sõlme, aga pisut leidlikkust appi võttes hakkas juba koitma, millest lugu käib. Näiteks “Visi gani majas dzina” tähendas ilmselgelt, et vissi kaanib majas dzinni, küsimus muidugi, miks lehmale alkoholi anti — äkki taheti mingit piimakokteili lüpsta? Ja Karina majas naks hakkas lõpuks juba pähe jääma.

Kell jõudis niikaugele, et minna meie jaoks kokkulepitult avatavasse külastuskeskusesse. Aga uks oli endiselt kinni ja ükski telefon ei soovinud meiega suhelda. Pisukest pettumust peites keerasime rattanina metsa poole, et lõpuks ka matkaga alustada.

Eks teie tea, et Hilaro rattamatkadel, kord ratas all ja matkaja peal, kord jälle vastupidi... Aga mingeid jälgi inimtegevusest meie raja peal ikka oli. Ja mitte ainult inimtegevusest, sest nii mõnelgi puul paistsid hambajäljed, mis Anti väitel kindlalt koberile kuulusid. No selle looma nime võeti sellest ajast peale küll nõnda palju suhu, et kui hetkel käib kampaania “Mäger Eesti rahvusloomaks”, siis liikumine “Kober Hilaro rahvusloomaks” oleks samuti äärmiselt paslik.

Aga koberit me ei kohanud vaid leidsime teelt hoopis tillukese rästiku ning loomaarmastajatena jagunesime kahte leeri: ühed arvasid, et ussike oskab ise metsa poole minna ja teised, et ei oska. Tõde ei tahtnud selguda ning hakkasime juba üksteist metsa poole saatma, loodan, et maopoeg jõudis vaidluse ajal ära koju minna.

Edasine teekond viis mööda Rebase karjamõisa hoonetest, mille juures asuv peksukivi ahvatles ennast otstarbe kohaselt ka pruukima ning tibake triibulisi tundis Arne endal puudus olevat— ja Anti ulataski abistava käe.

Ei saa ütelda, et Tornimäe otsas torni nägemine oleks meid eriti üllatanud. Aga kuldkollased mäeküljed olid küll muljetavaldavad ning mis me veel tornist avanevast vaatest räägime! Tornimäe on kaitseala kõrgeim tipp, mis ulatub 138 meetrit üle merepinna.

Lüllemäed läbides soovisime  külastada ka Karula uut kirikut, mis ümberehitatuna endisest loomalaudast pühitseti kirikuks 10. mail 1997. aastal. Meie lahkeks võõrustajaks oli diakon Enno Tanilas, kellel uue kiriku loomise eest kõikvõimalike instantsidega võitlemisel ning järgneva ehitustöö korraldamisel oli eestvedaja roll. Lahkelt kirjeldas ta meile koguduse ning kohalike kirikute ajalugu ning nendega seotud legende, sealhulgas ka lugu sellest, kuidas 1944. aasta suvel tolleaegne kirikuõpetaja ennustanud, et kiriku altari koha peal saab kasvama kask. Tollel ajal uskumatuna tundunud ennustus meenus 1977. aastal, mil sõja käigus hävinud kiriku varemeid puhastades tõesti altari kohal puuke kasvamas leiti. Kask jäeti oma kohale ootama hetke, mil temast saab uuele kirikule rist ning tema heas käekäigus võisime varemetes ka oma silmaga veenduda.

Tänutäheks meile osaks saanud sooja vastuvõtu eest esitasime oma kahandatud koosseisuga Sisaski “Sanctuse” ning tundsime ühist soovi selles armsas kohas kord kindlasti ka korraliku kontserdiga hakkama saada.

Karula ning Kaagjärve mõisakompleksid olid vaatamisväärsuste reas järgmised. Kaagjärve mõis ise jaguneb elamiseks mõeldud 19. sajandi lõpul ehitatud Mäemõisaks ning Alamõisa tööstuskompleksiks, mis õlle– ja villavabrikuna rajati aastal 1861.

Valga lähistel meenus meile peagi, et Läti pole enam kaugel — teeääred olid täis riigipiiri lähedusest teavitavaid silte. Linna jõudnud, kohtusime Sirje Pässiga, kes juhatas meid määratud öömajja Valga Punase Risti Seltsi hoones. See oli lausa luksuslik variant võrreldes vajadusega hakata aasa peal telke üles sättima.

Pisut puhkust, ning tuli hakata liikuma Valka keskväljakule, kus käimas õhtuse kontserdi proovid. Läti keel oli pisut ununenud, aga õnneks mäletasid seda veel lätlased ise ja ükski lugu päris seisma ei jäänud. Peale ühendproovi jäi meil veel piisavalt aega käia ööbimiskohas kosutuseks kohvi joomas ning siis suundusime tagasi, pidev piiriületamine muutus juba endastmõistetavaks.

Hoogsa kontserdi muutis eriti meeldejäävaks üsna ürituse algul vallandunud vihmahoog, mis aga ei suutnud häirida ei lauljaid ega (ime küll) pealtvaatajaidki. Kontserdi lõpusaluut aga tasus tõesti ootamist, et seejärel lõbusa ning läbimärjana öömajja marssida.

Uus päev, uued seiklused! Niimoodi võib alustada Hilaro rattamatka teist päeva. See päev näeb ette palju huvitavat.

Pühapäeva hommikul, kui Valga linn veel magas, toimus äratus, mille korraldajaks meie toas oli Eelmetsa Anti. Kuigi õhtul lubas ta terve öö teiste und valvata, vihjasid luureandmed vastupidist – vahepeal oli teisele Une-Mati külla tulnud. Igatahes oli Anti hommikul väge täis. Kui terve koor oli hommikuse kohvi joonud algas “õppeklassis” suur instruktaaž. Matkajatele anti Anti poolt juhtnöörid, kuidas tuleb kilejope korralikult ära pakkida. Et õppematerjali ka tulevastele põlvedele näidata, võttis operaator Arne toimuva kaameraga ülesse. Peale tundi küsis Anti veel kas täna “koberit” ka näeb – tema jaoks oli see kobras, kes eelmisel õhtul nime vahetas.

Umbes-täpselt kell 10.00 algas rattamatk. Meil oli nüüd uus giid – segakoori “Rõõm” dirigent tundmatu saatjaga. Kui rattad olid valmis sõiduks, kohtasime esimest valgalast. Paraku ei olnud see kodanik hommikuks kaineks saanud või oli liiga vara alustanud. Olles mõned sajad meetrid sõitnud, ületasime Eesti-Läti piiri ning võtsime suuna Janis Cimze muuseumi juurde. Muuseumis laulsime keset muusikainstrumente täis tuba “Ta lendab mesipuu poole”. Seejärel suundusid hilarolased muuseumi uudistama. Päris vahva mulje jättis see. Oli mitmeid huvitavaid eksponaate: näiteks Cimze riided koos ämbliku võrguga, vanad tööriistad ning muidugi klahvpillid.

Peale muuseumi külastamist võeti suund surnuaia poole. Vahepeal jäi teepeale üks suur monument, mis oli Nõukogude Emale pühendatud. Surnuaias oli meie sihtmärk Cimze ausammas. Kuna oli just vihma sadama hakanud ja väljas hämara võitu, siis see ausammas erilist muljet ei jätnud.

Edasi liikusime Valka lauluväljaku juurde. See oli ilusa koha peal kuid nägi pisut kurb välja. Igatahes natuke meenutas Võru Kubijat. Lava esine plats oli kohe tiirutavaid hilarolasi täis. Ning siis algas laul “Oh laula ja hõiska”. Aga oh seda häda – laulu sõnad ja viis ei olnud päris originaali omad! Olles kontserdi lõpetanud sõitsime Valka suvituskohta väiksele puhkepausile. Selle paisutatud veekogu juures sõime oma viimaseid võileibu.

Samas pausi lõppedes oli taevas vägagi süngeks muutunud. Saime natuke sõita, kui taevaluugid avanesid. Vahetult enne piiri ületamist sattusime rattarajale, kus olid vahvad kurvid ja hüppekad. Tegin paar vihast ringi ning siis oli jaks nii otsas kui otsas. Aga ikkagi oli mõnus. Siis ületasime järjekordselt piiri. Sellist rekordit ma vist tükk aega ei ületa – lühikese aja jooksul nii palju piiriületamist.

Edasi liikusime Pedeli jõe äärt pidi Valga kesklinna suunas. Vahepeal arutati edasist tegevusplaani. Pärast Raini ettepanekut otsustati minna kohalikku Korea Kööki. See maitseelamus ei unune pikka aega. Tellisin endale ühe supi nimetusega tsu.... Keeruline nimi igatahes ja ei oma tähtsust. Igatahes koosnes see makaronidest, lihast ja juurviljadest. Isiklikult oli kõige ebameeldivam küüslauk, mida ohtralt supp sisaldas. Lisaks pakkus Vaido saket degusteerimiseks. See purustas minu arvamuse sakest kui ülimalt kangest ja kibedast joogist. Lõpuks otsustasin, et korea söök ei kõlba mulle – tuleb leppida kartuli, liha, kapsaste ja piimaga. Samas mõnele teisele võis see meeldida.

Kui kõhud täis, asusime pikemale rattasõidule. Eesmärgiks oli jõuda Paju lahingu monumendi juurde. Kohale jõudes uurisime kõigepealt infotahvlit ning seejärel ronisime monumendi tippu. Seal tegime pilti, uurisime loodust.

Nüüdseks olid peamised planeeritud vaatamisväärsused nähtud ning võis alata kihutamine mööda maanteed Sangaste poole. Olles pool sellest maast sõitnud, sattus ette ANTI kauplus. Vaevalt selle omanik on Eelmetsa Anti. Sellest hetkest hakkasid arenema sündmused, mis pikka aega on sellel seltskonnal meeles. Esiteks läksid Robi ja Bobi ehk Anti ja Arne kauplusesse, kust tagasi tulles oli kaasa võetud suur Coca-Cola reklaamplakat. Selle saamislugu lühidalt: a) müüjalt küsitakse plakatit kaasa b) müüja kahtleb ning helistab Coca-Cola peakorterisse c) ütleb, et ühed hullud tahavad plakatit kaasa võtta d) saanud positiivse vastuse, annab plakati ära. Järgmiseks paigaldavad Arne ja Anti plakati viimase ratta külge. Hilarolased kutsuvad seda kohe ratta antitiivaks. Kõigepealt teeb modifitseeritud rattaga tiiru Anti. Seejärel soovib ka Arne natuke sõita. Nii kui ta väntama hakkas, olid pealtvaatajad naeru kätte suremas. Häda selles, et Arne jalad on oma meetri jagu pikemad kui Antil.

Viimaks hakkasime jõudma Sangaste lossi juurde. Otsustasime sõita lossi ette väikese tiiruga mööda parki. Lossi ees ootasid meid juba Kattai Are ja Laane Madis. Pakkisime rattad ilusasti ära ja istusime bussi. Algas kojusõit Võrru.

Kõik rattamatkad Hilarol on olnud erilised. Ka see.