XXIV Üldlaulupeol Tallinnas, 2.-4. juuli 2004

2. juuli 2004

Tuleb alustada sellest, et Vaido tegi ettepaneku, millest ei saanud keelduda. Kirjutan kolmanda järjestikuse laulupeo esimesest päevast, hakkab vist traditsiooniks saama.

Sõit laulupeole hakkas ilusal hommikul H-Centrali bussiga. Ilm oli päikeseline, parajalt soe. Miski ei ennustanud järgnevate päevade veeuputust. Meeleolu oli super, ees ootasid mitu päeva PIDU. Et pikka bussisõitu vähe elavdada, vahetati iga tunni tagant istekohti või pinginaabreid. Ühest-kahest vahetusest leiti enda jaoks sobiv variant. Bussil oli teepeal kerge terviserike, aga see ei seganud Tallinna jõudmist.

Meie koorile oli pesa määratud Lasnamäe lõppu, Tondiraba keskkooli ruumidesse. Kohalikud ei teadnud sellest nimest mütsigi, tundsid kooli numbri 21. järgi. Kool ise oli kehvakene—ilmselt oli 90-ndate alguses kooli ehitanud ehitusmeeste mõtted ja osa ehitusmaterjali oma maja, suvila ehitusel. Kuuldavasti pidi kool laste puudusel ja hoone kehva seisu tõttu suletama.

Hilaro juhatus oli laulupeoks organiseerinud uued särgid ja nokkmütsid. Vaarikapunased nokatsid aitasid korduvalt suure rahvamassi seest omasid leida. Nagu ikka, lepiti kokku mätas, kus toimub nägude kontroll. Lauluväljakul jõudis kohale LAULUPEOVAIMUSTUS. See tunne koosneb minu jaoks muusikast, millest enamik on sinu sisse kasvanud; laulurahvast, kelle põhiväärtused elule on samad; kohast s.t. lauluväljakust ja millestki veel, mida ma sõnades ei oska veel väljendada. Kindlasti on väga tähtis kohtuda tuttavate lauljate-pillimeestega (naistega) üle kogu Eestimaa ning üks koht selleks on õlletelgid laulupeo ajal. Paljude inimeste jaoks on õlletelk osa laulupeost. Seal on oma laulud-tantsud, koorid, liidrid, dirigendid ja mis salata, ohtralt alkoholi.

Meie tenorirakuke toimis kui šveitsi kell — õigeaegne, tänu uutele nokatsitele kaugelt tuntav, kottide sisu kui hästivarustatud monopol. Lisaks leidsime endale alalise "sooja " koha, kust ei saanud meid üles-alla loksutada. Asusime kohe orkestri taga ja katsu sa orkestrit koos lavaauguga liigutada. Meie kõrvale tekitasid end 2 tenorit, kust koorist — ei mäleta. Üks oli dirigendi moodi ja teine tegi väga kõva ooperilaulja häält. Nende hääl kostis kaare all kaugele.

Kui segakooride laulud lauldud, kuulasin valik segakoore. Väga meeldis, aga üheks korraks selgeks drillida on vist tobe.

Pidu jätkus majutuskohas, kus oli Lasnamäe kohta sigapalju võrokesi. Minul oli eelnev öö olnud lühike ja sellepärast uni maitses ülihästi. Lihtsalt silmad kinni — pliks ja hommikul lahti — plaks. Mis öösel peale 24.00 juhtus, sellest kirjutab vahest järgmine Vaido ohver. Hommikul olid kõik kohad vett täis ja lähim valveapteek (loe 24 h avatud viinapood) tühjavõitu.

3. juuli 2004

Käes oli laulupeo esimese kontserdi päev ja akna taga vaheldusid tugevad vihmahood väga tugevatega. Me ei osanud sellisest ilmast enam arvata muud, kui vaadata iga viie minuti järel aknast välja ning lohutada üksteist lausetega nagu “Hakkab justkui hõredamaks jääma...” ja “Teletorn paistab juba pisut paremini...”, kuid sellest oli vähe abi. Aga praegu on moodsad ajad ja enam ei pea inimene kobama pimeduses, sest küsida võib kõike ja küsija suu peale ei lööda. Sellepärast võttis Silja kõne infoliinile ja küsis ilmateadet laulupeolistele. Tuli välja, et infoliinil ei ole ilmateadet laulupeolistele ja infoliinil ei ole ilmateadet tallinlastele ja infoliinil ei ole üldse naljasoont aga küsida võib kõike, kui sa ainult kõne eest maksad - ja ilmateade Eesti kohta infoliinil on. See ütleb, et vahepeal sajab ja võib-olla vahel ei saja ka. Olles nõndaviisi varustatud värske ilmateatega, varustasid osad meist end ka öösel juba ära kuivanud vihmakeepidega ning astusid räästa alt vihma kätte lootuses, et ilma see osa, mil ei saja, jõuab kohe kätte.

Tantsuväljaku turvamees lasi läbi ainult esinejaid ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd edasi saab. Aga läbi aiavarbade piiludes võis tantsuplatsi asemel lainetamas näha üsna ontlikku veevälja üsna mudaste kallastega ja tantsupidu paistis võimalik olevat ainult juhul, kui see ööga oleks veesuuskadele ümber lavastatud, mida ei olnud tehtud. Turvamees sai targemaks ja ütles et tantsupidu praegu ei tule. Need kes seda kuulsid, hakkasid laiali minema ja teised, kes veel ei kuulnud, hakkasid aia poole minema ja neile üteldi, et pidu ei tule ja nemad ei uskunud. Aga meil olid omad inimesed tantsijate hulgas ja nendele oli ka üteldud, et pidu ei tule ja seda me uskusime. Tantsijad ütlesid, et nad nii väga tahtsid meile tantsida ja meie ütlesime, et me nii väga tahtsime vaadata, nii me kurvastasime telefoni teel koos ühe mobiilse hetke. Ja läksime tagasi koolimajja.

Vihm ei jäänud järele ja ostsime tee peal kaasa ämbri Jägermeistrit, lihtsalt igaks juhuks. Koolimajas selgus, et vihma tõttu on otsustatud ära jätta ka laulupeo rongkäik. See tundus juba uskumatu, et tuleb sõita bussiga lauluväljakule ja hiilida kuskilt väravast platsile, et õigel ajal lava peale jõuda. Kuid kohe tuli Arnele telefonikõne ja Arne vastas ainult “Jah!” ja “Selge!” ja ütles meile, et Anti Eelmets ja Hirvo Surva panevad koos Raekoja platsil kokku alternatiivset rongkäiku. Arne on naljamees ja me ei oleks imestanud ka seda, kui ta oleks ütelnud, et Anti ja Hirvo panevad Raekoja platsil kokku auruvedurit ning me ei pannud Arnele tema nalja pahaks. Siis tuli meie maja kuraator Sirje Hussar ja ütles, et rongkäiku ei ole ja selle asemel antakse Võrumaale kell pool kuus süüa ja meie naljatasime, et protestirongkäik läheb Raekoja platsilt ja tema küsis, et mille vastu siis protestitakse, ilma vastu või. Meie seda ei teadnud. Aga siis helistas Aigi ja ütles, et tantsijad lähevad rongkäiku igal juhul ja esimest korda tuli meile pähe, et äkki Arne ei teinudki nalja.

Et keegi  ikkagi midagi ei teadnud, otsustasime Siljaga hakata linna poole minema, et vaadata, mis seal ikkagi toimub ja Võrumaalt helistas Silgu Paul ja ütles, et raadiost ütles Eri Klas, et tema läheb igal juhul rongkäigu ette ja võtab laulupeotule kah. Mina helistasin ruttu Alole ja Rainile ja ütlesin neilegi, mis Silgu Paul oli ütelnud selle kohta, mida Eri Klas oli ütelnud ja buss tuli ja võttis suuna linna poole. Tee peal helistas Aigi, et tantsijad kogunevad kella kaheks Vabaduse platsile ja tema läheb kohe sinna ja Antist ei olnud enam midagi teada ja kõht oli tühi. Seega tuli võtta üks hamburger Pärnu maantee ääres. Sealt oli aknast hea vaadata, kas rongkäik paistab ja ei paistnud ja ma helistasin Alole ja Rainile, et kell kaks ja Vabaduse platsil ja nemad ütlesid ahah. Siis ma vaatasin aknast välja ja Pärnu maanteel läks üks vilkuritega  politseiauto ja teine kah ja peale kümnendat läks lugemine sassi, aga selge oli, et nüüd läheb lahti. Võtsime Siljaga jalad ilusti kõhu alt välja ja lippasime Vabaduse platsi poole ja Aigi helistas ja ütles, et Võrumaa on Kaarli kiriku juures. Mina helistasin Alole ja Rainile ja Väiksele Urmasele kah, et nüüd läheb ja Väike Urmas pani toru ära ja mõtles, et Vaido on ikka üks naljamees. Ise oled naljamees, mõtlesin mina ja lippasin edasi, sest laulupeotuli oli juba Draamateatri ees ja rongkäik oli tal ilusti sabas ja vihm tundus juba kuidagi väike olevat.

Võrumaa oligi Kaarli kiriku ees ja seisis veel ja meilt küsiti, et kas me tahame linna või valla kooride hulgas olla. Hellekas tuli ka ja võttis otsast ja Silja võttis teisest otsast ja me saime Hilaro nimelise plagu laiali tõmmata ja meil oli nii hea meel, et Hilaro on rongkäigus, aga rohkem meid ei olnud, sest mina tegin pilti ja naiskoor seisis pildi jaoks ilusti meie plagu taha ja me hakkasimegi liikuma!

Vihma sadas ikka ja tore oli olla, ainult et Hilarot oleks võinud natuke rohkem olla – ja Suur Urmas tuligi nurga pealt ja Anu tuli ka ja Virge ja Anne ja Arne ja... aga Antit ei olnud ja me ei teadnud, kas ta paneb ikka veel alternatiivset auruvedurit kokku. Ja keegi helistas Toompealt ja ütles, et miks me seal ei ole ja meie ütlesime, et meie ei saa, sest läheb juba minema ja tulgu nüüd, kes jõuab. Vihm varjas juba silmanägemise, aga meil oli seda toredam ja publikul kah, ja jaapanlased vaatasid seda pulli, pilusilmad jõllis. Alo helistas ja küsis, et kus me oleme ja mina ütlesin, et Harju maanteel, ja tema küsis, et kus see on ja mina ütlesin, et mees, Harju maanteed ei tea siis. Aga ta sai aru, et me oleme juba pisut ära keeranud  ja taipas koos Kristaga ise Narva maanteele tulla ja meid sai jälle rohkem. Trammijuht tervitas meid ja meie tegime hõissa ja pärast vaatasime, miks trammijuht teises reas istub, äkki algas tal puhkus. Ja tegime veel hõissa ja televiisorisse kah ja hiljem selgus, et see hõissa läks ajalukku.

Vahepeal tuli seista ja siis väänasid mehed naiste seelikuist vett ja Eesti Tantsuagentuur jagas õhupalle ja meile kulus neid palju, sest Anti ja Arne vajasid heeliumi nagu õhku, et peent vestlust arendada. Peavärav oli vees ning rongkäik suunati sisse tagumisest väravast ning korraks tunne, et ega meid laululava ette lastagi. Aga lasti küll, sest seal seisis Eri Klas ja tervitas kõiki tulijaid. Meie tegime Erile “Hõissa” ja Eri oli sillas ja palus korrata ja me kordasime ning nad arvasid, et saavad Eesti parima hõissa-koori ära väsitada. Aga kuus “hõissat” järjest on Hilarole kukepea.

Siis me läksime sööma ja kohtusime sõpradega Pärnu Kammerkoorist, kes ütlesid, et neile ei antud rongkäiguks isegi maakonna sümboolikat kätte ja osad olid võtnud jõuga, ning natuke tuli vene aeg juba meelde. Vihma enam ei olnud ja tuju läks muudkui järjest paremaks, rahvast kogunes ja ühendkoorid läksid lavale, et peoga algust teha. Siis rääkis president ja teda ei olnud kuulda, aga küllap ta meenutas, kuidas nemad Ingridiga ükskord mõtlesid, kui ilus see laulupidu ikka on. Siis rääkis Partsi Juhan ja teda ei olnud kah kuulda, ta sai asjast aru ja oli rahvamehe moodi ja karjus “Elagu laulupidu”, pisut piinlik oli ja hea, et läbi sai. Laulda sai ikka ka ja Ernesaksa kuju ümbert lennutati linik õhupallidega minema, kui “Muusikale” laulsime.

Meie tulime lavalt maha ja valikkoorid jäid lavale ning keegi küsis, et miks Hilaro valitud ei ole ja mina ütlesin, et me tahtsime vist küll aga ei tea, miks ei valitud... Igatahes oli kuulatagi vahva ja need Lauri Vahtre tekstid olid niiiii nunnud, et kohe võtsid kuulama. Hiljem sai Postimehest Kivisildniku varianti kah lugeda, noh, mees püüdis ikka ka nalja teha, aga ta ei ole lihtsalt laulupeol ise käinud. Lõpukoori ajal lasti tuld ja värki ning muidugi tuli koor kordamisele ning selleks ajaks olid riided kah ära kuivanud, et ilusti tagasi koolimajja minna.

Jägermeister ehk “tuumakütus” oli klassitoas abiks külmetuse ennetamisel ning maarika- ja mustrikutee täitsid kah sama otstarvet ja tuju oli ikka hea.

Puhkpill tõmbas mõne tantsuloo ja lõpetas ära just siis, kui meil hakkas õige isu tulema ning keegi igatahes otsis nad uuesti välja ja Tuliku Ülo ütles meestele, et mehed, mängige veel! Mehed läksid pillidega saali, mis oli Tervise magamistuba ja kirmask läks jälle käima ja mina tantsisin kõigi Tervise naistega ja Suur Urmas pooltega ja Alo tegi kah sinna asja ning Tervise naised enam ei jaksanud ning lõpetasid peo ära.

Tulime jälle oma korrusele ja pille polnud enam rohkem kui kaks potikaant ja nendega sai ainult marssi mängida ja siis me tantsisime marssi, aga musikaalsed inimesed tulid keelama ja õige ka. Ja siis ma mõtlesin, et laseks Kerstil üle vaadata, kas kõik on korras. Aga toas oli pime ja midagi ei näinud ja ma ei saanudki teada, kas kõik on korras, ja järele mõeldes oli see päeva ainukene tõsine ebaõnnestumine.

4. juuli 2004

Hommikul vaatas Kersti kõik üle ja selgus, et kõik on korras ning see oli päevale ilus algus. Kui kõik olid soovi kohaselt üles leidnud duširuumi või hommikuse pudru või mõlemad, mõtlesime minna Maarjamäele laulupeo ajalugu tutvustavat näitust vaatama. Teel näitusele tegime ära ka koori pildi koos Gustaviga ja see oli väga hea mõte, sest pärast pidu oleks Gustavi juurde läbi pildistada sooviva rahvahulga ehk ainult sõjaveterani piletiga pääsenud.

Näitusel oli riideid ja plakateid ja suveniire ja plaate ka, kust laulupeo muusikat kuulata. Isegi telekas näitas pilti ajalooliste kaadritega ning paljus suveniirid tulid lapsepõlvest tuttavad ette. Hakkasime liikuma tagasi lauluväljakule ning vihmahoog tuletas meelde, et keebid võivad tänagi asja eest olla.

Segakooride elu oli sellel peol eriti mugav, sest pidime lavale minema vahetult enne ühendkoore ning sinna siis ka jääma kogu kontserdi lõpuni. Seega saime nüüdki rahulikult etendust nautida ning vahel endale mõne mälestuseseme osta. Mina olen endale ikka igalt laulupeolt midagi mälestuseks ostnud, ma võtan ühe õlle, sest see aitab kaasa ilusatele mälestustele.

Igal kooril oli oma lemmiklugu, mida korrati ja siis jälle koorid vaheldusid ning vahepeal tibas vihma ja vahel ei tibanud ka ning keep pidi ikka valmis olema. Kes leidis endale vaatamiskoha pingiridades, kes üleval nõlval, kes jalutas niisama ringi, aga aeg kulus ja tuli asuda kogunemiskoha poole liikuma. Selleks ajaks oli vist kogu Tallinna linn ära lauluväljakule tulnud ning rahva vahelt tee leidmine võttis oma jagu aega ning tõeline laulupeo tunne tuli jälle peale, noh nagu lapsepõlves, kui suurte vahelt taevasse kiigates püüdsid oma häälerühma silti rahvamassi kohal kõikumas näha. Nüüd oli meil hulga lihtsam, sest Hilaro uued lillad mütsid aitasid kogunemist pidevalt lihtsamaks muuta ja lausa aldil koos tenoriga koguneda.

Segakooridel oli laval lahe, kuid ühendkoorid ei tahtnud teadagi lavale ära mahtuda ning lapsed jäid lava ette seisma ning nii sai kogu väljak ühtlaselt inimestega kaetud. “Ilus maa” oli ehk kõige suurem elamus enda jaoks seekord ja muidugi tuli see ka kordamisele, nagu suurem osa lugusid ühendkoori puhul. Laval olles (kui veab asukohaga, nagu kogenud tenoritel) on suure koori kõla ikka kõige võimsam ning võimendus, olgugi valju, ei suuda igatahes minu maitse jaoks seda laulu sellise kõlaga edasi anda.

Juhid loobiti õhku, nagu ikka tavaks ja Hilaro kogunes uuesti, et veelkord täiendatud koosseisuga üks laulupeo pilt ära teha. Me olime lausa nii ilusad, et proua välismaalt palus meid uuesti pildiks koguneda ning lubas selle pildi Rootsimaal väljanäitusele üles panna.

Bussid ei paistnud rahvasummast välja ja ilm oli hea ja mitmedki otsustasid koolimajja jala minna. Sinna me jõudsimegi umbes samal ajal bussile jõudnutega ning nüüd tuli asuda otsima sellist liiklusvahendit, mis oleks meid nõus Võru poole viima. Õnneks jagus meilegi bussi peal ruumi ja edasisest pole enam palju rääkida. Teekonna muutsid elavamaks meiega koos reisinud laululapsed, kes kitarri abiks võttes esitasid kõik Terminaatori lood vaheldumisi katkenditega “Ilusast maast”. Kodulinnale lähenedes oli viimaseks reisirituaaliks bussi marsruudi koostamine ning öine Võru ja tema ümbrus sai täis puistatud noorte ja vanade peolistega, kel koduteel astudes vile suul, saatjaks raugematu laulupeovaimustus.