Rattamatk Piusa ürgorgu, 14.-15. juuni 2003

ALUSTUSEKS - Age, Aigi, Alo, Anne, Anu, Are, Arne

EDASPIDI - Epp

JA - Juss

KESKÖÖKS - Kersti, Krista, Kätlin

MAGAMISKOTTI - Madis

RÕÕMUGA - Rain

UUESTI - Urmas ja Urmas

VÕRRU  - Vaido, Viivi, Virge

Hoolimata sellest, et jälgede segamiseks oli kohtumispaika korduvalt muudetud, kogunes üheksateistkümnepealine Hilaro jalgrattakamp laupäeva hommikul siiski Verijärve kaldanõlval, Kirepi mäe otsas.

Verijärv tekitas kohe üksjagu elevust, kui huvilised rehkendasid tema sügavust nii veega kui ilma, nii mudaga kui ilma. Igatahes otsustati seekord mitte sukelduda, sest 20 meetri sügavusel ärakäimine oleks võtnud liiga kaua aega. Krista sooritas soojenduseks mõned iluringid läbi suure lombi, et oma jalgrattale viimast lihvi anda ja vabaneda üleskorjatud saastast.

Räpo külas meenutasid mõned meie hulgast noid ammuseid aegu, kui siia toodi lilli ühe revolutsioonitegelase Räppo auks. Meie aga võtsime teadmiseks, et hoopis tema proua on hakkama saanud väärt teoga Eesti kultuuriloos, tõlkinud rahvuseepose “Kalevipoeg” ukraina keelde. Matka paremaks kulgemiseks jagati hädalistele pulkasid ja kummi.

Holsta külas kogus hoogu hirmus hoovihma hoog ja kogu Hilaro kamp paigutus tihedalt bussijaama putkasse ning tegeles kilesse pakendumisega. Ajaviiteks sai kõneldud Kütiorust, mis oma 70 meetrise sügavusega on Eestis kõige-kõige ja kunagistest Saaluse mõisa valdustest ning Maydellide tegevusest sealmail. Varustanud end külmakütusega, jätkus kilepakendis ratturite sõit läbi vihmasaju Vastseliina suunas.

Vastseliina kirikuplatsil ootas meid särav suvepäike, mis muutis inimesed koheselt ülemeelikuks. Joodi ja söödi ning Kersti korraldas riietumisstseeni musta prügikoti varjus. 1772. aastast pärit kirikuhoone jälgis meie tegemisi tõelises rahus, isegi tornikiivri kukk püsis vait ja vagusi. Teel kirikust kohalikku kaubanduskeskusesse möödusime kabelihoonest, kuhu on maetud Liphartide perekond. 18.-20. sajandil olid Liphartid ühed suurimad maaomanikud Liivimaal. 1766. aastal ostsid nad Vastseliina lossimõisa, mis jäi suguvõsa valdusesse kuni I maailmasõjani.

Kaubanduskeskuse käive kergitatud ja kütusetagavarad kohendatud, keerasime rattaninad Piusa suunas. Piusa jõgi, kohalike kõnepruugis Setumaa Emajõgi, on oma kogupikkuse (102 km) ja kogulanguse (215 m) juures Eestimaa suurima languga jõgi – 2,1 meetrit kilomeetri kohta.

Pikast pingutusest väsinuna paigutusid matkalised Vastseliina linnuse kõrvale Piiri kõrtsihoonesse, et süüa üks toekas lõunasöök. Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal ja kestis selle võimsa piirilinnuse hiilgus Põhjasõjani. Keskajal oli Vastseliina linnus tuntud palverännakute sihtkohana. Siin kummardati lossikabelis asunud imettegevat püha risti.

Heast ja paremast silmini täis, laskusime linnusevallilt jõeorgu, kust algab Piusa ürgoru matkarada, kogupikkusega 15 km, mis kulgeb 1965. aastal asutatud Piusa ürgoru kaitsealal. Väike soojendus lavasõidus ja siis otsejoones metsa, puude vahele vingerdama. See oli nüüd tõeline maastikusõit, üle mätaste ja kändude, läbi nõgeste ja võsa, ikka üles ja alla mööda orunõlva. Üksteise järel ilmusid meie teele müürid – liivakivi paljandid (Paabu müür, Möldre müür, Kur’ämüür, Sitkamüür, Kalmetumüür, Jõksi müür)  ja ajahambast puretud veskid.

Õhtul seitsmeks said kõik selleks päevaks planeeritud müürid ja veskid otsa ning Piusa ürgoru puhkemaja  laagriplatsil ootas meid lahke perenaine Tuuli supikatlaga ning Raul valge päästva bussiga, milles ohtralt magamisvarustust. Võimalust telki püstitada ei tule mitte iga päev ette ja seetõttu tiris igaüks platsile oma telgi, millede hulk jättis möödujatele mulje tohutu suurest laagrist.

Õhtune supisöömine kulges korralikus vihmasajus, nõnda, et supp kausist välja hüples. Iga vihmapilv saab aga ükskord tühjaks ja õhtusteks atraktsioonideks õnnestus taas kilepakendist väljuda. Seda mis toimus õhtul vahukommidega, pole võimalik kirjeldada, see jääb kistumada mälestusena osalejate mällu. Aliase lauamäng ajas täiskasvanud nii hasarti, et oma õigusi nõuti üsna valjuhäälselt. Tõeline lõkkeõhtu kuuma kohvi ja grillvorstide ja maasikamoosiga (mille Krista pehmeks rääkis) venis üle südaöise tunni.

Uus hommik, päike taevas säramas, matkalised külmast krõbisemas. Ilus oli olla, sest kole oli möödas, igaüks võimles nii nagu oskas. Rikkalik hommikusöök: salat, praad, magustoit, kuumad joogid, tervistavad joogid. Kella üheteistkümneks said lõpuks ka kompsud pakitud ja rattad maksimaalselt teibitud.

Nüüd asusime retke kõige ekstreemsemale osale, kus matkarada kas puudus üldse või kulges napilt oruserval või vingerdas puude vahel või oli täis mahalangenud puid või läks läbi nõgesepõllu või kulges järsust nõlvast üles-alla. Igatahes teatas ühel hetkel Are, et tema puude vahel ei turni ja tuiskas ratta seljas otse jõevoogudesse ning sõitis seal vapralt edasi. Nõndamoodi jõudsime selle päeva esimese müürini – Nakri müür – mis oli tihedalt kaldapääsukeste poolt asustatud. Taas tõeline tõus mööda ürgoru järsku nõlva ja pärast väikest metsasõitu olimegi Eestimaa kõige-kõige otsas üleval. Olime jõudnud Eesti kõrgeima devoni liivakivi paljandi kohale, kus oruperve kõrgus on 43 meetrit, lausalist paljandit on näha 19 meetrit, paljandi pikkus on 150 meetrit. See kannab nime Härma Mäemine müür ehk Keldri müür ehk Suur Härma müür. Paarsada meetrit eemal vaatame meie retke viimast, Härma Alumist müüri ehk Kõlgõsniidu müüri ehk Väike Härma müüri. Lapsed, kes vapralt iga müüri juures tegelesid mägironimisega, lõpetasid siin oma etteaste ühe tütarlapse sukeldumisega külma jõevette.

Peagi olime taas suurel maanteel ja meie matkarada selleks aastaks otsas. Nüüd jäi vaid autodega võidu kodu suunas vändata. Paraku olid ilmataadil meiega väga kurjad plaanid ja Tabina küla kohal kallas ta meile kaela tõelise padusaju koos tugeva ja külma vastutuulega. Presidendi sõnul olla see tellitud ja makstud, seega jätkasime vapralt ja nautisime kogu mängu.

Viimaks hakkasid meie teed hargnema, kes vasakule, kes paremale, nagu muinasjutus.

Eks see kahepäevane rattaretk oligi nagu üks korralik muinasjutt, kus kõike juhtub ja lõpp on ikka õnnelik ja nad elavad veel kaua-kaua.