Rattamatk Metsavenna tallu, 1.-2. juuni 2002

Suvevaheaeg jääb Hilarol hooaja jooksul tihtilugu pidamata – lihtsalt ürituste graafik kipub hilise juuli või augustini täidetud olema. Seetõttu on paslikum kõnelda hooaja suvisest perioodist, mille sissejuhatuseks üks jalgrattamatk imehästi sobib.

Seekordse retke eesmärgiks oli võimalikult väikeste inimkaotustega läbida marsruut Võru –Sänna – Varstu – Mõniste – Kuutsi – Karisöödi – Vastse-Roosa – Paganamaa – Krabi – Kellamäe – Rõuge – Võru. Stardipaigaks oli valitud Kubija järve ots ning esimeseks ülesandeks sai möödasõitvatest jalgratturitest grupp moodustada.

Aeg täis ning viisakusminutid oodatud, seati kummid Nursi poole. Nagu noored vasikad koplisse lastuna, tormasid mõnedki ratturid tolmu keerutades minema ning Siljal oli algul pisut tegu, et gruppi edukalt koos hoida ning aeglasemat tempot hoidma manitseda. Nojaa, tema ju teadis juba, mis meid veel ees pidi ootama. Igatahes, Nursi kandis olid kõigil kiiruskatsed tehtud ning tempod ühtlustunud. Poepeatus käis muidugi asja juurde, aga Nursi koolimaja juures võsas redutades õnnestus meil  ka järele kihutanud Rainiga pisut peitust mängida ning teha nägu, et meid sugugi siin ei ole.

Nursi Midriait avati meie jaoks meeleldi ning saime vaadelda aidatäit kogutud asju – mingit muud ühendavat nimetust sellele kogule ei oskaks ma eriti anda. Aga asju oli palju ja erinevaid ja mõned olid isegi huvipakkuvad. Igatahes, lõime meiegi oma nimega klotsikesed mälestuseks sobivasse kohta, selle tegevuse käigus algse kuhila peaaegu algosakesteks lammutades.

Sänna mõisahooneid uurides selgus, et nii mitmedki koorilauljad on nendega pisut seotud – küll mitte lausa ehitusel osalenud, kuid lihtsalt hiljem siinkandis pidusid pidanud. Aga Sänna postijaam osutus olevat Sännast kõvasti eemale viidud – ei tea, kas oligi vahest mõisa ümbrus siis postitöö jaoks liiga kärarikas? Ammustel aegadel ilmselt ei peetud ka Sänna Mäeveskis ju kõrtsi – kuigi, ega seda vist seal praegugi enam peeta, vähemalt vaikus valitses selle ehitise ümber.

Peatselt pakutav võimalus põigata Jakobi kirikut vaatama oli igatahes mulle äärmiselt teretulnud, sest selleks hetkeks oli üks minu rattakummidest suurema osa õhust juba teetolmu jätnud. Võimaliku augukoha väljaselgitamiseks pidi juba peaaegu õlu ainukese käepärast oleva vedela ainena käiku minema, aga õnneks ulatas Reino oma abistava käe, mis hoidis ka pisut lahjemat kraami. Niiviisi õnnestus vältida alkohoolsete jookide ilmset kuritarvitamist ning ka kumm sai parandatud just õigeaegselt. Peatus võimaldas grupiga ühineda ka Anul ja Airel, kes suurema kiirenduse saavutamiseks end Tõnisel kanderaketiga kohale lasid sõidutada.

Varstu oli meie teekonnal kuulus eelkõige poepeatuse võimaldamise poolest. Nüüd oli juba vändatud küll ning pisike lõuna kulus juba marjaks ära. Peatuse käigus selgus, et Varstu kandi mehisemad mehed sisenevad autodesse akende kaudu ning autost väljumisega on neil meie õnneks lihtsalt ületamatuid raskusi. Ja kohaliku kana kõik kaks koiba ostsime vist kah poest ära, jah.

Mõniste lähistel ootas meid väidetavalt 1950-ndatest aastatest juba seal seisnud karupere monument, oli neid nüüd kokku kolm või oli poegi kolm... Asja segasemaks ajamiseks seisime ise kah veel kõrvale ja tegime grupipildi.

Mõniste muuseum pakkus võimaluse piiluda mitme vana tare sisemusse, milleks lühemad pidid kummarduma ning pikemad lausa käpuli laskma. Samuti heitsime pilgu peale näitusele “Mõniste rahvas vs. Eesti Vabariik – kaotatud lahing.” Väljapanek võttis igatahes sügavalt mõtlema, kui palju on Eestimaa pinnal neid kohti ja inimesi, kes riigi poolt hetkel ebaolulisteks arvatud.

Muuseumihoovi peal pakuti meile lahkesti võimalust nõiavitstega veesooni määrata. Pisut probleeme tekitas sealjuures Suur Urmas, kes eiras kõiki vitstepruukimise reegleid ning jooksis nendega mööda hoovi nagu elus ampermeeter, kahe minutiga kogu hoovi kaardistades.

Peetri jõkke olla Peeter Esimene oma mõõga kaotanud, kuid ka meil jäi see leidmata. Õnneks me ise jõkke ka midagi ei kaotanud – ning ujumiseks oli vett vähevõitu. Võtsime suuna Karisöödile, et seal üks kohalikke kangemaid tammesid ära mõõta, ning saime ümbermõõduks kolm alti. Ka nägime koopasuud, kustkaudu üks kaval rebane (või oli see nüüd jänes) olla hagijad Lätimaale meelitanud.

Eks meiegi lähenenud Lätile jõudsate rattatiirudega. Eesti kõige lõunapoolsem tipp – Naha küla – oli peaaegu juba kiviga visata, kuid otsustasime seda siiski mitte läbida, Silja keelitusel. Ta ütles teadvat, et seal ei ole mitte midagi ja et pealegi keegi nagunii ei tea, et me seal ei käinud, võime ju hoopis ütelda, et käisime! Niisiis – ametlik versioon on järgmine: käisime, aga Naha külas ei olnud mitte midagi.

Kalkahu lubjakivipaljandite juures ajas Aigi kõigi ratturite pead päris segamini, rääkides ajastutest, mida vanimadki meist enam ei mäletanud. Kindlasti selgus selle geoloogilis-poliitilise ülevaate ajal, et Eestis pole olemaski midagi kohalikku – isegi meie kivid on kõik Lätist päri, mammutitest rääkimata.

Läti piir tuli vastu ning ei jäänud muud üle, kui joonelt läbi metsa Vastse-Roosa poole sumada. Väntamine ei tulnud enam kõne allagi, sest miljonite aastate eest metsateele kandunud Läti liiv nurjas kõik katsed üle kahe meetri sadulas püsida. Sellel raskel hetkel leidis veel Alo olevat paraja aja helistada ja pikalt muigelsui kirjeldada, kuidas ta nüüd kohe mugavalt autorooli istub ja meie suunas hakkab veerema... Aga kord saavad ka kannatused läbi ning kindel maa oli jälle jalge all. Viimased kilomeetrid Metsavenna taluni on juba naljamäng.

Et kohast võtta kõik mis võtta annab, tegime kaasa kogu kohaliku programmi – kuulasime loengut metsavendlusest, otsisime peidikuid taluhooneist ning viisime läbi maa-aluse usaldustesti, mille käigus jäi kuivale üks kohalik tšetvertnoi  ehk kahe ja poole liitrine pudel metsakohinat (ega ta vist ikka enne kah päris täis olnud). Üritus jätkus kosutava õhtusöögiga, tangupuder suures pajas kahanes tempokalt ning hapukurk oli ideaalne sakusment. Metsavenna laulud kajasid algul eesti ning märjukese vähenedes juba sama edukalt ka läti keeles... kuni otsustati pidu sauna üle viia.

Vahepeal jõudis kohale toetav ekipaaž, mille koosseisus Alo ja Krista ning laadungiks meie magamistarbed. Tänu sellele avanes meil siiski võimalus ööbimiseks madratseid ja magamiskotte pruukida, millesse usk kohalike Läti raadiosaatjate segava mõju tõttu oli hakanud juba kaduma.

Seda rõõmsamalt saime nüüd asuma saunamõnusid pruukima. Naised üritasid seda küll alguses riietega teha, aga nii külm seal laval nüüd ka ei olnud, lõpuks tõid nad ikka riided välja tagasi.  Suur Urmas, kes on juba nii vana mees, et võib kõiki kamandada, andis seejärel kõlava häälega vajalikud juhised: “Mehed sauna ja naised vorste küpsetama!” Kahjuks kuulsid korraldust ainult mehed, naiste tegevus eesmärkide saavutamisel jäi märkamatuks ning ka korralduse teine pool tuli meestel endil täita. Seda vaheldusrikkam sai menüü – toored vorstid, külmunud vorstid, kõrbenud vorstid, vorstid liivaga ja ilma.... Valik oli raske ning mõnigi loobus ja ainult vahtis vesise suuga pealt. Vesiseks ei jäänud aga mitte Alo suu, kelle eest Urmas hoolitses lahkesti, hüüdes Tõnisele: “Tuu joba vällä tuu putel, Alo kuius är’ lahki!”

Õlleke edenes ja jutud läksid järjest targemaks ning naerupahvakud järjest valjemaks... Kui asi jõudis sinnamaale, et osad mehed kirjeldasid läti ja eesti naiste erinevusi ning teised, kuidas neid erinevusi kindlaks teha, tundus olevat paras aeg ära diskole minna. Veskihoone turvamees ei tahtnud meid algul kuidagi ligi lasta, kuid vorstikotti pandiks saades leebus ning lubas meid üritust üle vaatama. Pidu oli tegelikult ju päris vägev, aga kuna seltskond oli meist umbes mõni aastakümme noorem, siis pöörasime otsa ringi ning leidsime sobiva olevat õhtu sellega lõppenuks kuulutada.

Hommik tervitas meid ja meie tedagi üsna rõõmsameelselt. Ja rõõm üha paisus, kui selgus, et kohalik poes-baaris ollakse lahkesti nõus meile üks tšetvertnoi jagu kohvi keetma. Jälle läksid vorstid vardasse ning peab ütlema, et valges ning sulanud vorstidega oli küpsetamine pisut lihtsam kui möödunud ööl. Raini jäätis läks kohvikoore pähe kasutusele ning elu tundus imeilus isegi rattasadula peale mõeldes. Mõtetelt aga tuli asuda tegudele ning mida kiiremini seda parem, sest peremees hakkas juba tihedasti keldri vahet käima ning meil oli veel pikk tee ees.

Veskihoone oligi esimeseks peatuspaigaks, kangemad olid sellega küll öösel juba tutvust teinud. Palavus tõusis ning mõjutas sobivamaid riideid valima – või siis olemasolevaid sobivamaks kohendama, nagu Epu puhul juhtus.

Järgnev peatuspaik oli Paganamaa, kus tegime tillukese jalutuskäigu looduskaunites kohtades, jõudes ka Raadi vaatetorni tippu. Ja milline mõnu jälle jalgratastel tuldud teed alla laskuda!

Luhasoo kaitseala pakkus võimaluse järgmiseks pikemaks jalutuskäiguks soosse rajatud laudteel. Soosaarel oleva majani ja tagasi käies saime lasta oma külgedel päikest ilusti mõlemalt poolt nautida.

Rõuge tundus olevat kodust juba kiviviske kaugusel, jalgadesse lisandus jõudu ning seltskond hakkas lagunema, nii mõnedki leidsid endale kodu poole suundumiseks sobivama teeotsa. Mõõtmistulemused näitasid Kubija järve juures läbitud ringi pikkuseks 112 kilomeetrit.