Reis Leedumaale Põhjamaade koorifestivalile 2002

27. juuni 2002 - Võru-Klaipeda

Neljapäeva varahommikul oli Võru Katariina kiriku ees oleval platsil seltskond Hilaro koori liikmeid ja nende saatjaid, kel plaan sõita Klaipedasse Põhjamaade laulupeole. Saabusid 2 bussi, millest esimene – suurem, sõitis Tallinnasse laulupeole, teine – väiksem oli meile mõeldud. Asjad bussi peale pandud,saatjatega hüvasti jäetud ja laulgi neile maha lauldud, võis sõit alata. Marsruut kulges esmalt üle Antsla Valka, kus meie seltskond täienes Valga segakoori “Rõõm” 5 liikme võrra. Valga kiriku platsil nägimegi 5 inimest pampudega ootamas. Sai neilegi kohad leitud ning oligi käes esimene piiriületus. See kulges häireteta. Igaüks näitas ametnikule oma passi näopildiga ja oligi kõik.

Sõit läbi suvise Lätimaa kestis mõned tunnid. Giid Aigi jagas informatsiooni Läti ja Leedu kaunite kohta ning jutustas legende. Läti – Leedu piiril enam nii kiiresti ei läinud. Oli teisigi soovijaid bussitäite kaupa, kel eesmärk jõuda laulupeo esimesse proovi. Ametnikel võttis aega dokumentide kontrollimine. Ka meie bussis korjati kõik passid kokku, kuid tagasi saime ühe passi vähem, mille peale omanik kohe häält tõstis. Buss pöördus tagasi, et passi otsima minna, kuid ametnik oli juba märganud, et ühe passi andis vähem, ning tuli meile juba vastu. Kõige rohkem rõõmustas passiomanik Jüri oma leitud dokumendi üle.

Leedumaal peatusime esmalt Ristimäel. See oli väike küngas, kuhu oli kokku toodud lugematul hulgal väiksemaid ja suuremaid riste. Esmalt oli riste pandud vaid hukkunute mälestuseks, kuid praegu võib igaüks risti panna, kellel patud hingel või kellel selleks lihtsalt soovi on. Risti sai osta ees olevatelt müügilaudadelt. Ka Rooma paavst on külastanud seda kohta ja hiljem saatnud  suure risti, mis asub kesksel kohal.

Klaipedasse jõudes otsisime üles lauluväljaku, et osaleda ühisproovis. Kui senini oli ilm ilus olnud, siis ühisproovi ajaks pääsesid taevaluugid valla ja algas laussadu praktiliselt kogu proovi. Juhuslikult kohtusime segakoor “Tervis” lauljatega. Nemad olid varem kohale jõudnud ja neile lubatud kämpingus olid vaid seinad püsti. Ei mingeid pesemisvõimalusi ega WC-d. Seetõttu oli neid majutatud Kretingasse, mis oli umbes 20 minuti sõidutee Klaipedast ja kahtlemata ebamugavam . Dirigendid seisid vihmavarjude ja keepidega. Igalt maalt olid dirigendid, kes tegid oma maa laulud läbi. Mõni läks halvemini, mõni paremini. Tundus, et meie oskasime üsna hästi, sest kõrval seisvad läti naised laulsid ainult oma maa laule, ülejäänud aja olid vait.

Peale proovi asusime otsima kohta, kus end registreerida ja saada ööbimiskoht. Aire ja Aigi suhtlesid kohalikega ning üks preili anti teejuhiks kaasa, kes meid õige koolimaja juurde viis. Saime endale ühe klassiruumi, kus igaüks endale  madratsi jaoks pinna sai. Selleks tuli aga toalill ja ruumi mööbel mõneks ajaks ukse taha tõsta. Lõpuks sai igaüks pikaliviskamiseks koha ja asjadki ära paigutada. Tagumised pidid küll esimestest üle hüppama, aga sellest polnud midagi.

Siis saabus esimene söögiaeg. Menüüs valitses kõik magus – saiad, koogid, jogurtid jne. Meie toidutagavara täienes peale esimest söögikorda ohtralt – köik vaja panna “mustadeks päevadeks”. Millised need mustad päevad välja võiks näha, ei osanud keegi veel öelda.

Programmi kohaselt oli õhtul ette nähtus festivali ametlik avamine ja pärast seda pidu osavõtjatele. Sinna siirdusime jalgsi sest meie elukoht oli kesklinnas festivalipaikadele suhteliselt lähedal.

Kuulasime, vaatasime ja tutvusime suveniiridega ja festvali sümboolikaga, mida müügiks oli toodud. Maitsesime leedu õlut, laulsime ühislaule lätlastega, tegime ühistantse ringis, kuhu ühines veel hulk inimesi.

Ööbimispaika tagasi minnes avastasime reklaamsildi, millele oli kirjutatud  “ IKI  susitikime “. Selle ümber oli palju elevust ja sellest kujunes reisi parool, kuid me keegi ei tea, mis see tegelikult tähendab.

Tagasi jõudnud, vajas keha väikest kinnitamist ja külmarohtu. Otsiti tagavarad välja ja lasti hea maitsta. Alt korruselt oli kuulda laulu, eriti kostus Jüri häält, kes ühines peolt tulnud lätlastega ja jätkas laulupidu koolimaja tagahoovis.

Reisi esimene päev oli õnnelikult otasa saanud. Väsimus kõigil kontides ja peagi võis kuulda eritämbrilist norinat erinevatest nurkadest.

Head ööd, Hilaro ! Kohtume homme.

28. juuni 2002 - Klaipeda-Nida-Palanga

Peale seda, kui oleme end magamiskottidest välja raputanud ja une silmist pühkinud (no hea küll, pesnud!), oleme esimesed kiibitsejad söökla ukse taga. Seda juba kell kaheksa!

Oleme kõik nii varakult valmis, kuna meid ootab ees tore sõit Nidale. Nida asub poolsaarel, mida nimetatakse Neringaks. Kogu poolsaar on rahvuspark, mis on kantud UNESCO kultuuriväärtuste nimekirja. Aigi viib meid peagi kurssi selle poolsaare tekkimise geograafilise ja legendaarse ajalooga. Tuleb välja, et nime on saanud see poolsaar ühe kauni tütarlapse järgi, kes olnud kaluri tütar ja aidanud hättasattunud meremehi.

Praamisõit Neringale kestab vaevalt 10 minutit. Minek on nii sujuv, et mõned meist (näiteks mina) ei märkagi, millal sõit lahti läheb ja juba ongi läbi! Nutikad Hilaro poisid arutavad hiljem, et Võrus oleks võinud ka Roosisaare silla asemel praam käia. Praami seinte peal võime selle lühikese aja jooksul tutvuda paljude keelumärkidega, mida kõike ei või teise kalda peal teha. Näiteks lõket… Mõni keelumärk saab analüüsi käigus uue tähenduse: “Mahavisatud pudelite üleskorjamine keelatud!” või siis: “Telki minna võib, aga telki üles panna ei tohi!”.

Niisiis, sõidame üle Kura väina, mille maksimaalne sügavus on 6,5 meetrit. Elanikkond Neringal, mis muidu on ca 2,5 tuhat inimest, kasvab suviti kümne tuhande inimeseni. Leedukad ise peavad Neringat linnaks, mida läbib kiirteena üks peatänav, mille pikkus on 50 kilomeetrit.

Aeg on astuda peatänavalt kõrvale, skulptuuride parki. Puuskulptuure on siin üle saja, kõik kujutamas erinevata muinasjuttude ja legendide kangelasi. Enamus kujusid on valmistatud vahtrapuust ning asjaarmastajatest kujurite poolt. Iga kuju kohta on Aigil varuks mõni tore jutuke või legend. Nii saab mõnigi mees suurteks tegudeks inspiratsiooni ning peagi sünnivad kindlasti eesti rahvajutus sellest, kuidas üks eesti mees oli 12 aastat joomata, teine aga püüdis 12 minutit järjest vait olla…

Nida luited on pisut kõrgemad, kui osanuks arvata; ja liiva rohkem kui teadnuks karta. Kingad käivad jalast kiiresti näppu ning algab marss mööda kõrbe meenutavat maastikku eemal paistva mere poole. Kuigi nahk saab liivs sumpamisest märjaks, ei tundu vihmale kiskuv ilm kauaoodatud suplemiseks sobilik. Erandiks on Arne, kes merd täie raha eest naudib.

Peale lõunasööki läheme laulupeo teisele proovile. Võrreldes eelmisega on see tunduvalt lootustandvam. Are annab Peeter Berendsi dirigeerimistehnikale õhtul sellise hinnangu: ”Ketrab ja vehkleb nii et pöörded sassis, proovigu ikka rütmis püsida…”

Peale proovi näeme vahvaid jalgratturpolitseinikke. See on meilegi tänavapildis midagi uut ja huvitavat! Pistnud nahka õhtusöögi, sõidame linnast välja mööda Palanga kiirteed. Arvata võib, et Palangale! Seal ootavad meid ees järgmised vaatamisväärsused. Kõigepealt botaanikaaed, mida peetakse kohaliku kandi kauneimaks ning mis sisaldab mitusada erinevat puu- ja põõsaliiki. Naudime rooside aeda, mõned poseerivad fotode tarbeks. Keda kaunistavad roosid, kes kaunistab ise oma juuresolekuga roose… Meile näidatakse lossi, mis on rajatud 19. sajandi lõpul ussikuningas Eglele.  Kahjuks näeme seda vaid väljastpoolt ning sisu võib igaüks endale ette kujutada. Seejärel kõnnime edasi Pirute mäele. Pirute olnud jällegi kaluri tütar, keda peetavat Leedus ustava ja puhta armastuse sümboliks. Seetõttu tahavad seda mäge külastada oma pulmapäeval kõik abiellujad, lootes, et nende abielu tuleb siis õnnelik, tulvil armastust ja truudust.

Mägi vaadatud, võib igaüks jalutada promeneerimissillale ning seejärel saada osa kuurortlinna öisest melust.

29. juuni 2002 - Klaipeda. Festival, muuseumid

Hommik algas nagu iga eelminegi, nimelt ärkamisega. Sellele järgnes rida toiminguid, mis pole nimetamist väärt ning hommikusöök, mille priskus tolleks hetkeks juba tavalisena tundus. Kui kõhud kenasti täis ja ülejäänud saiakestega eelnevatel päevadel kogutud jogurti- ja saiavarusid täiendatud, seati sammud, s.t. bussi nina Klaipeda turu poole, et sealt lisa hankida. Täielikuks rahuloluks oli vaja mureleid. Kuid mitte ainult, “vaja oli” ka tekke, patju, jalatseid, riideid ja palju muud, mida üks turg pakkuda suudab. Ringkäigu tulemusena saime teada, et leedu turu kaup ei erine sugugi Võrus pakutavast leedu turu kaubast.

Vihma sadas ja päike paistis. Päev jätkus meremuuseumis ja delfinaariumis. Näha oli igat sorti mereelukaid, nii elus kui elutuid. Saime osa suurepärasest delfiinide ja merelõvide etendusest. Muuseumi külastamisele eelnes pikk, pikk jalutuskäik sadamast praami pealt sihtkohta ja tagasi. Otse loomilikult võis selle vahemaa soovi korral läbida ka hobutaksoga, aga meie eelistasime tempokat kõndi, sest kuidas muidu oleks jaksanud ära süüa juba majutuskohas ootavat lõunasööki.

Pärastlõunane jalutuskäik viis meid kellamuuseumisse, kust saime teada nii mõndagi huvitavat kellade ajaloo kohta. Välja oli pandud palju erinevaid kauneid kelli, samuti ka hulgaliselt kellassepa tööriistu ja muidu ilusaid asju.

Kellamuuseumist viis retk edasi skulptuuride parki, pargist tänavale ning tänavalt koolimajja, s.t. majutuskohta, et valmistuda minema õhtusele galakontserdile. Mainimata jäi veel fakt, et pärastlõunasel retkel olles viibisime ka festivaliüritusel, täpsemalt ühel vabaõhukontserdil, mis toimus kellamuuseumi õues.

Õhtune galakontsert, kus astusid üles kõik esinduskoorid, toimus Maarja kirikus. Kirik ise oli äärmiselt kaunis ja rahvast täis. Kontsert oli kõrgetasemeline. Teiste hulgas esines ka meie RAM, kes suure vaimustusega vastu võeti ja tagasi plaksutati. Ega ta ilma lisaloota pääsenudki.

Kokkuvõtvalt võib selle festivalipäeva kohta öelda: “Oli väga tore päev“, samas loomulikult ka väsitav. Nii nagu iga päev algas ärkamisega, lõppes ta magama minekuga. Uinumisele eelneb enamasti ka rida toiminguid ja rituaale. Üheks selliseks rituaaliks kujunes Rebase (alias Are) ja Lehma (alias Arne) omavaheline õrnuste vahetamine : “Sae pekki, Lehm!”, “Näri muru, rebane!”.

Siinkohal ei jää muud üle kui märkida, et see päev millest mina kirjutama pidin , on nüüd ümber saanud.

30. juuni 2002 - Festivali peakontsert

Hommikul ärgates sellist tunnet küll ei olnud, et täna läheb kõvaks laulmiseks. Rahvas uimerdas kuidagi üles, ning vaatas imestunult päikesepaistelist hommikut, kuigi hinges oli teadmine, et ükskord hakkab sadama nii kui nii.

Et president Aire kuidagi ärgata ei tahtnud, otsustas Vaido  asja lõpuks ära korraldada. (kaua sa ikka ootad, võiks ju minna hambaid pesema, võib-olla saab isegi süüa).

Seoses sellega, et dirigent juhatas vägesid mujal, võeti pärast mitmendat katset üles puhas U-duur ning esmapilgul kakofoonilisest ümisemisest kujunes salmi lõpuks välja üheselt äratuntav sünnipäevalauluke. Unest üles ehmatatud president ei osanud teha muud, kui Vaidot kallistada, suudelda. Nagu reisil kombeks, toimus nüüdki lühike tagasivaade Leedu tagasihoidlikule ajaloole ning kõik ohkasid kergendatult kui jutuvestja viimaks neiu Klaipeda õnneliku lõpuni jõudis.  Piinlikust vaikusest aitas meid välja jällegi Vaido, kes kutsus terve koori õhtul presidendi vastuvõtule.

Eelnevate päevade kogemustest õppinud koorilauljatena panime end soojalt riidesse ning läksime pahaaimamatult peaproovi, kus korraldajate soovil soe suvepäike asus usinasti meid kiusama. Tenori ees asuvad Hilaro tüdrukud hakkasid küll entusiastlikult end riietest vabastama, kuid tenori suureks imestuseks  avastas keegi, et päevitused on maha jäänud. Meie selgitustöö päikese pruunistava mõju kohta ei andnud tulemusi, sest soprani meelest on ultraviolettkiirgus siiski kuidagi seotud päevituste olemasoluga.

Peaproov iseenesest oli konstruktiivne, asjalik, palju rõhuti lauljate teadlikkusele ning verbaalselt (mitte läbilaulmise meetodil) püüti meile seletada laulude nüanssiderikast väljendusrikkust. Kuidagi kerge oli. Eks see kajastus ka peol.

Kui laulud lauldud said, hakkas kõht juba nii hirmsasti kartulipudru järele igatsema, et tuli sööklasse minna. Pärast lõunat oli juba nii normaalne tunne, et agaramad asusid ründama Klaipeda  tarbimisühiskonnale mõeldud hooneid.

Kõigist vahepealsetest seikadest ma siiski kodurahu huvides ei kirjuta, ehk ainult seda, et kõikides Hilaro tegevusega seotud jamades on tegelikult kasutatud Läti Rahvusooperi dublantide abi. Ah jaa, pärast pikki päevi väldanud eksirännakuid leidis Silja oma koori siiski üles. Üks legend räägib, et kui Silja hakanud  laulupeole sõitma, unustanud ta linna nime täpsustada. Kui Tallinnas selgus, et koor hoopistükis Leedumaale sõitnud, kahetsenud ta kibedalt oma eksimust. Ennast musta riietanult reisinud ta ööpimeduse varjus Klaipedasse, kus lugu ka õnneliku lõpu leidnud.

Kumba sa eelistad, jalgpalli või … midagi muud.  Just nii me arutasime - mis on parem kas vihmavari või kile. Vaatamata arvamusele, et vihmavari kaitseb ülevalt ja kile altpoolt pinda märgumise eest, valis enamus vihmakeebid. Ja õigesti tegid, sest 700 aastase neiu Klaipeda tuju oli sant ja tuul piserdas vihma nii ülevalt kui alt. Sedavõrd niru ilma laulupeo rongkäigu ajal nagu ei mäletagi. Vaatamata kehvale ilmale olid  tee ääres ka mõned uudistajad,  kellele meie rõõmsad näod ja naeratused ilmselt kohtlasena tundusid. Tervitusi hõigati meile palju (sulgudes tuleb tõe huvides muidugi mainida, et peamiselt RÕÕMU poolt, kes või mis on rõõmsalt rõõmust rõõmustavad rõõmud, seda on kindlasti kirjeldanud kroonikakirjutajad enne mind).

Nüüd siis see päris pidu. Äge oli. Me olime publikust igat pidi üle – nii arvuliselt kui ka  tujult. Vaatamata sellele, et laulupeost taheti teha levilaulude pidu, ei andnud koorilauljad hetkekski käest oma aktiivset rolli. Nimelt koorilaulude vahel esinesid lauljad ning ansamblid. Koorilauljad aga moodustasid oma kehade ning noodiraamatutega hiiglasuure tausta, mis vastavalt lauljate meeleolule kas lainetas, virvendas või hoopis kustus.

Päris seisma ei jäänud ükski lugu. Laulupeo meeleolu sai igal juhul kätte ning teadmise, et sellistele pidudele tuleb kindlasti minna. Järgmised toimuvad juba kahe aasta pärast Soomes. Kui ärh ei kutsuda, sis lää kindlahe.

(Laulu)pidudega on juba kord nii, et neist tuleb ise osa võtta.  Ükskõik kui hästi ma neist ka kirjutada ei püüaks,  kõike ei suudaks ma ikkagi kirja panna. Seetõttu võtan nüüd appi Teie enda kujutlusvõime ning kuni veel näete lugege vaikselt 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, … Nüüd mõelge millelegi ilusale,  laske oma tunded valla, muutuge hingelt ilusaks, neiud võivad isegi natuke punastada ….. 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 – ärgake. Ah et ei mäleta, mida kogesite? Sellisel juhul tuleb järgmine kord peole sõita.

01. juuli 2002 - Klaipeda-Jurmala

Koitis hommik ja 4-s Põhjamaade Laulupidu oligi saanud minevikuks. Ärasõit seati kella 9-ks. Selleks ajaks soovitati Klaipeda linnaga hüvasti jätta ja bussi kobida. Vihma hakkas ka veel kõigele lisaks sadama. Järgmine peatus Kretinga.

Vaevalt, et ma seda lugu kirjutaksingi, kui ma Kretingas bussist maha poleks läinud. Nimelt asub selles linnakeses imeilus kirik. Seda me vaatama siirdusimegi, sest eks ole ju iga linnakese kirik omanäoline. Tegelikult ma mõtlesin, et vaatan täiesti omal käel ringi. Vaido oli aga nagu muuseas minu kõrvale juhtunud ja tundis huvi, kas kirikus võetakse palveid sagedamini kuulda kui muidu… palveid… no tule taevas appi… no mida palveid… selle jaoks on teised inimesed! Näiteks Vilja, kes teab täpselt (eriti pimeduse saabudes), mis on ja mis pole tema asi…

Kui ma ennist ei kavatsenudki midagi paluda, siis nüüd tekkis küll tunne, et tuleb kasvõi vähehaaval paluma hakata. Aimasin halba ja läksin delikaatselt kaugemale, sest ma ei tahtnud Vaidot mitte palvete esitamisel segada. Ta tuli aga järele ja ega vist (vähemalt Leedus) sellist kohta polegi, kuhu Vaido järele ei tuleks… eriti kui on vaja kirjutada koori kroonikasse. Kirik ei tundunudki enam nii turvaline paik.

Kretinga muuseum-talveaed oli kinni ning kogu atraktsioon piirdus troopiliste taimede piilumisega läbi klaasi. Kella 12 paiku suutsime õnnelikult ületada Leedu-Läti piiri Draudimas-Rucavas. Esimene Läti linn, kuhu jõudsime, oli Liepaja. Liepajat iseloomustavad sõnad — tuul, muusika, meri. Liepajaga tutvumine oli küllalt põgus ja nii ma liigun sujuvalt järgmise Läti linna Kuldiga kirjeldamise peale. Kuldiga asutati 13-ndal sajandil. Nii nad räägivad, et tegu olla Läti ilusaima linnaga. Kuldigat on nimetatud isegi Lätimaa Veneetsiaks. Vanemad kivihooned pärinesid 16-ndast, puuhooned aga 18-ndast sajandist. Telliskivisild, mis ehitati 1874. aastal, on ainulaadne Euroopas. Tegu on nn. kahekaariku sillaga ning kõigil oli võimalus vaadata sillalt Meta jõel asuvat koske (laiusega 240 m). Euroopa kõige laiem kosk, kusjuures kõrgust tal tühja palju polnudki. Ei jätnud keegi kasutamata võimalust Meta jõele minna (vesi oli päris madalaks kuivanud) ja päris kose servakese peal pilti teha. Teadmiseks kõigile aga öeldi, et kõrgeim kosk Lätis pidi olema 4,5 m kõrge ja asuma Alexupite joal.

Kose juurest siirduti linna peale ringkäigule. Oli tõesti väike armas linnake. Mõni kavalam majaomanik võis suisa aknast kala püüda või lihtsalt paati astuda ja naabrile külla sõita. Üldist muljet ei suutnud häirida ka üleskaevatud peatänav. Ju me oleme üleskaevatud Võru linna tänavatega nõnda harjunud…

Täiesti puhtjuhuslikult leiti Lätimaal üles mingi küttepuudest kokku laotud kunstiteos. Ehk võib seda lihtsalt nimetada mingiks püstkojaks. Peamine on vast ära märkida, et taolise ehitise juures polnud kasutatud ühtegi naela. Julgemad ronisid isegi sisse. Päris huvitav oleks olnud teada, kuidas ehitise autor talvel oma maja kütab — kas kangutab altpoolt või ronib üles ja alustab kütmist teise korruse seintest.

Mille kõigega need lätlased küll ei tegele, tekkis küsimus, sest järgmine külastatav koht oli viinamarjaistandus. Ilusasti mäeküljepeal reas olid taimed küll, aga nõnda pisikesed, et sel aastal sealt küll mingit saaki polnud loota.

Kämping Nemosse me õhtul jõudma pidime ja siin oli planeeritud ka ööbimine. Väravas tervitas meid parkla valvur, kes tahtis kohe hakatuseks saada mõne lati. Olla lihtsalt selline komme lätlastel (et muudkui anna latti, peksa pidi saama niikuinii). Bussijuht polnud vist aga sugugi lati andmisega nõus, pigem vist andis nagu mõne “jop… mati”. Nagu pärast selgus, tunnikene hiljem polnud valvurist enam mingit jälgegi. Majutamine toimus kolme– ja kahekohalistesse majakestesse. Ja oh imet, pärast Klaipedas põrandal veedetud öid tundus voodi superpehme.

Edasine programm toimus juba igaühe soovide kohaselt. Kes viitsis, sellel oli võimalus bussiga Jurmalasse sõita. Kes tahtis, jäi aga kämpingusse ning võis metsatuka tagant mere üles otsida.  Igatahes võis ette kujutada küll, milline möll siin Nemos mõnel kuumal nädalavahetusel toimub, keset veeatraktsioone, batuute ja kõikvõimalikke kiikusid.

02. juuli 2002 - Jurmala-Riia-Võru

Enamus kaaskannatajate kirjatükikesi algab kindlasti samuti meenutusega, kuidas Vaido väga moosise näoga külje alla ujus ja vaesel inimesel ei jää muud üle kui saatusega leppida. (Saatusega leppija ütles ise minu mäletamist mööda: "Kuule Vaido, kui siin praegu üks emane kass oleks, siis sa räägiksid selle kah ära..." - krooniku märkus). Jutustan Teile Leedu-reisi viimasest,väga sisukast päevast, mis möödus peamiselt Riias.

Algas mõnusalt,öö voodi-moodi mööblitükis (võrdlus eelmiste ööde kõvast klassi- põrandast täiesti olemas), dush ja päris WC. Peale hommikusööki jalutuskäik kämpingus oleva veelõbustuspargi ääres, mis nägi välja sada korda parem kui Riias asuv horror-veepark. Enne bussi asumist avanes võimalus üle anda õlletort sünnipäevalapsest Arele.

Ekskursiooni läti päälinnas alustasime vabadusesamba lähedalt,nägime vahtkonna vahetust ja saime vastuse nii mitmelegi küsimusele linna ajaloo kohta. Riias lonkides tutvustas vanalinna giid Silja. Sain teadmisi hoonetest, mälestusmärkidest, millest varem olin mööda rutanud. Silja oli väga korralikult ette valmistanud - tuhat tänu ja milion, milion alõh roz. Vaatamisväärsusi sadas nagu oavarrest - pikimad majad, kõrgeimad kirikud ning lausa sellinegi ehitis, mille jaoks kivid olla ükshaaval Inglismaalt toodud. Toomkirikusse me ei pääsenud, kuid Peetri kiriku tornist avanes võimalus kõik eelnevalt vaadeldud objektid ka kõrgustest üle kaeda.

Kuna olen natuke Riiaga tuttav, sain vähe asju ajada ja omalkäel lonkida. Riia vanalinn on märksa paremas korras kui Tallinna oma. Kindlasti on abi ka Riia 800. aastapäevast. Lõpetasime Riia ekskursiooni söögiorgiaga Lido veskis.

Paljuke seda Lätimaad ongi ja jõudsimegi Valka. Seal jätsime nägemist väga sõbraliku kammerkoor “Rõõm”  rakukesega. Näha oli, et rõõmukesed ei tahtnudki koju minna meie juurest aga kogemata olid kodused autodega järgi kutsunud.

Võrumaale jõudes buss poetas piimaringi tehes väsinud hilarolasi kodudesse. Oli väärt laulureis, mida võiks korrata.