Rattamatk Värskasse, 16.-17. juuni 2001

Aeg lendab, suvi saabub ning jälle on saabunud hetk, mil Hilaro rakendab ratta seljakoti ette ning asub igasuvisele matkateele. Seekord on eesmärk jõuda Võrust Värskasse, külastades teel Võhandu jõe ürgoru ning Meenikunnu maastikukaitsealasid.

Laupäeva hommikul hakkabki Konnametsa ristmikule saabuma kaherattalisi sõidukeid igast ilmakaarest. Väikese viivituse järel (mille kestel esimesed sõiduriistad pisiremondi läbi teevad) loetakse osavõtjate nimekiri suletuks ning alustatakse retke.

Enne kaugema kandi vaatamisväärsusi loetakse ülekaemist väärivaks ka Kääpa koolimaja ning metsade rüpest saadetakse julgeimad otsima mälestuskivi kõigile hukkunud metsavendadele, mis püstitatud viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika. Suur on kivi leidnud meeste kurbus kui selgub, et seni kui nemad metsas müttasid, on tütarlapsed palava ilma tõttu hoolega riiete vahetamisega tegelenud. Poisid lubavad kindlalt, et rohkem nad ennast metsa petta enam ei lase.

Kuumus kestab, jäätiseisu on suur ning järgmiseks peatuskohaks kuulutatakse välja Leevi pood. Kauplemisasutus vallutatakse saabumise järjekorras ning jäätisetuutu kulub peaaegu igaühele ära, lisaks on võimalus sooja õlle varudele vahelduseks ka jahedamat lonksu nautida.

Grupijuht Silja annab teada, et järgmise orientiiri leidmisega ei tohiks olla probleeme—tegemist olevat kohaliku tähtsusega kõrghoonega. Peagi on vapraimad kribinal-krabinal torni ronimas ning mahajääjad neid ettevaatusele manitsemas. Ülevalt paistab aga matkaseltskond justkui peopesal.

Tee suundub orgu, ning sadevetest küllaltki lagunenud rajal on tegu ratta õigel trassil hoidmisega. Üks väike muremõte lisandub veel — tavaliselt kehtib reegel, et peale iga allasõitu tuleb ükskord ka mäkketõus… Enne aga väike peatus jõeorus, kus asub vana veski ning kärestikuline jõelõik. Tegijamad meenutavad, mis aastal neist selle kärestiku läbimisel pilti on tehtud. Krista küpsetised saavad ohtra reklaami osaliseks ning tänu sellele ka mõned kotid kergemaks ning sõitjad ise sellevõrra raskemaks.

Kalmatu mägi on ette nähtud järgnevaks pikemaks peatuspaigaks, kuid enne tuleb nii kaugele-kõrgele jõuda. Tegemist on siiski kogu trassi ainsa arvestatava tõusuga ning kuigi käikuderagin matab kohati jõekohina, saabub ähkiv ratturiparv peagi tõusu läheduses asuvale lõkkeplatsile, kus leitakse aeg olevat sobilik kehakinnituseks.

Peale puhkehetke saame Siljalt teada, et Võhandu koos Pühajõega on Eesti pikim jõgi, mida vanad eestlased pühaks pidanud. Seda ei tohtinud mingil viisil reostada ega tõkestada, muidu võinud jõgi üleastujat karmilt karistada. Mainitud fakt tekitab koheselt elava poleemika Võhandus ujumise ohtlikkuse suhtes. Kompromissina pakutakse, et vetevaimu kartmata võib ujuda ainult juhul, kui saapad ning sokid on kindlasti jalast võetud. Vett proovib ainukesena Arne. Tema kommentaar kõlab, et “alguses on pisut jahe, aga hiljem tõmbub kangeks ära, nii et ei saa enam arugi.” Siljalt kuuleme mitmeid legende Võhandu ürgoru liivapaljandites asuvate koobaste kohta, mis erinevates variantides kordavad lugu koopasse peitunud sõjapõgenikest ning vaenlased nende jälile juhatanud kassist. Madis võtku neid kasse! Üks koobastest kannabki Sõjatare nimetust. Ei tea, kas meie just selle õige leiame, kuid grupipilt saab igatahes tehtud.

Meenikunno maastikukaitsealale jõudmine võtab aega tublisti üle tunni, järjekordne poepeatus siiski sinna sisse arvatud. Lõpuks leiame end rabaserval asetseva vaatetorni juurest, mis laudtee-matkaraja algust tähistab.

Sadulast pääsenud tagajäsemed kannavad seltskonda esialgu vägagi vilkalt edasi, siiralt rõõmustades uue asendi üle. Kuid varsti ulatuvad kõrgeimadki männid matkajatele ainult nabani ning päike pakub jätkuvalt soojust, millega ta viimased kaks nädalat on hoopiski kokkuhoidlikum olnud. Selles olukorras omandab väljend “omadega rappa minema” hoopiski selgema sisu.

Rändajate rivi venib pikemaks, kuid reisisiht meelitab hoolimata sellest, et üks rabakilomeeter tundub kõva kolm tavalist pikkusühikut välja andvat. Ega see eriline üllatus nüüd olegi — erilised pesupulbrid pidavat ju ka tavalistega võrreldes kolm korda paremad olema.

Infotabelitelt loeme, et Meenikunno raba pindala on 14,5 ruutkilomeetrit ning raba on tekkinud arvatavasti umbes 8000 aastat tagasi jääjärve soostumisel. Seda jääd oleks hetkel kõvasti ära kulunud… Rohkesti on kirjeldusi kohaliku taimestiku kohta, kokku on infotabeleid raja erinevates punktides kaheksa.

Raba teises servas ootab meid Päikeseloojangu Matkamaja, mille rõdult saame nautida vaadet käidud teele. Väike puhkehetk, ning asume tagasiteele, mis õnneks oleks justkui poole lühemaks tehtud.

Matkateel Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde möödume Must– ja Valgjärvest, mis väidetavasti olevat täis haruldast floorat-faunat. Fauna suhtes saavad need mõneks hetkeks täiendust, kui kiiremad meist end korraks karastavasse vette jõuavad kasta.

Ilumetsa kolmest meteoriidikraatrist suurim ja tuntuim on Põrguhaud, paarkümmend meetrit lõuna suunas haigutab Kuradihaud, kolmas kraater kannab Sügavhaua nime. Põrguhaud olla muistendi järgi maa alla vajunud kiriku ase kus pesitsenud kurat ise, nõnda et ainult üksikud julgenud sellele kohale läheneda.

Vaatamisväärsused teekonnal on lõppenud, ees ootavad viimased 15 kilomeetrit Värskasse. Need tunduvad läbitud viiekümnest tüki maad rängemad ning buss, mis meie asju Värskasse viinud, saab viimase viie kilomeetri läbimiseks väsinumatele oma abistavad rattad pakkuda. Oleme siiski täpselt ajagraafikus, saabudes Hirvemäe puhkekeskusse 18.30, just ettenähtud õhtusöögi ajaks.

Praad on kohalike sõnul “setu koefitsiendiga”, s.t. suurem kui tavaliselt. Aga matkapäev pole samuti olnud kergemate killast, seega läheb õhtusöök igati asja ette. Hääled laulame kasutuskõlblikuks lõkkeplatsil ning üllatuseesinejatena välja kuulutatud, astume peagi vastvalminud lavale. Noh, küllap nad üllatunud olidki koori esinemas nähes. Meie igatahes teenime oma esinemisega õiguse vabalt rannas olevat megaparve kasutada, kuhu kogu meie seltskond vabalt peale mahub. Varsti selgub, et parve ruudukujulisest pinnalaotusest tulenevalt on üsna ükskõik, kuhupoole suunda hoida — kohale ei jõua nagunii. Seega peatame sõudmise ning teeme mõned laulud, kõrghetkeks “A rannal kohvi keideti…” esitus.

Õhtu, mille ametlik nimetus on Hirvemäe puhkekeskuse korraldatud suvealguse ja rannaavamise pidu, edeneb omasoodu. Telkidegi püstitamine pole vähem harjutanute jaoks mingi meelakkumine. Õnneks saab keerulisemate ehitiste puhul nende rajamise käigus ühtaegu koostatud ka vastav tehniline projekt järeltulevatele põlvedele. Tantsuks mängib vähemalt kuulutuse kohaselt ansambel “POOL 12”. Oma nime õigustamata alustab ta igatahes tunduvalt varem ja lõpetab kõvasti hiljem.

Hommikul vaatame üle oma õhtul hõrenenud read ning suundume puhkekeskusesse hommikukohvile, olles eelnevalt laagri kokku pannud.

Teise päeva esimene peatuspaik on Värska kirik, mille ehitusaeg on väidetavasti 1904. a. Teeme aega parajaks, et järgmisena suunduda Setu talumuuseumi, kus meid juba ees oodatakse.

Esimeseks küsimuseks külastajatele on, millises keeles peaks ekskursiooni läbi viima. Asjast õige maigu saamiseks eelistame ikka kohalikku ehk setu keelt, mis esitlejalgi pidevast kakskeelsusest tulenevalt küll kirjakeelega tihti sassi kipub minema.

Tagasitee Võru poole kulgeb rahulikus tempos hetkeni, mil taevaluugid viimaks avanevad ja vihmavalingu valla päästavad. Vähemalt ei saanud kilekeebid asjata kaasa, rõõmustame, ning kihutame veepritsmete koski laiali paisates kodu poole.