Reis Põhja-Norrasse juuni-juuli 2000

25. juuni 2000 - Võru-Helsingi

Meie reis algas kirikuesiselt platsilt kell 8.00 Viljandi ATB bussiga. Laulsime meid saatma tulnud sugulastele-tuttavatele hüvastijätuks “Punapaela” laulu ja reis võiski alata. Ilm oli päikesepaisteline ja soe.

Esimese peatuse tegime Tartus, kus saime oma reisiseltskonnale täiendust. Pärast väikest seljasirutamist võis reis jätkuda. Sõit Tallinna läks mõnusalt. Kes nautis suvist Eestimaad, kes lasi silma looja. Teel Tallinna saime teada, et meie reisijuht on Pille Kaisel ja bussijuhid on Anti Pajumägi ja Enn Sepp. Samuti ka seda, et küsimusele, mida meile kõige rohkem meeldib teha, on õige vastus – bussiga sõita. Enne Tallinnat tankisime veel kõik paagid (ei mina ka tea täpselt, palju neid oli) odavamat kütust täis ja juba olimegi Reisisadamas, kus meid ootas reisilaev “Fantaasia”.

Vaatamata sellele, et pidime oma kimpsud-kompsud käeotsas laeva tassima, läks laevale minek üsna kiiresti – nii et meie pärast võis laev küll täpselt kell 12.30 Helsingi poole tossutama hakata. Poolpiduste soomlaste ja nende õllelaadungite vahel laveerides leidsime ühe vaba ruumi, kuhu saime oma asjad panna, et natuke vabamalt laevas liikuda. Ühe osaga seltskonnast otsustasime enne oodatavat pikemaajalist konservide krõbistamist veel rootsi lauas kõhu täita. Süüa sai seal mehemoodi, alates maamehele tuttavast sea- ja kanalihast ning lõpetades mereandidega. Sõin ja jõin seal minagi, nii et küll sai… Vahepeal jälgisin, kuidas Vaido õpetas oreli-Kerstit krevette sööma. Alguses pidavat krevetti kõhu alt kõditama ja küll ta siis ennast naerdes sirgu ajab ja lihanatuke kestast välja vupsab. Kersti kõditas küll, aga naersid selle peale ainult lauasistujad, nii et pidi Kersti lõpuks ikka kasutama vanu jõuvõtteid.

Nagu teada, ei kesta head asjad kunagi küllalt kaua. Laev oli vahepeal Helsingisse jõudnud ja oli aeg maale minna. Passi- ja tollikontrolli läbisime edukalt ja seal ta nüüd oligi, Soome-Soome, pergale Soome… Istusime bussi ja tegime väikese ekskursiooni Helsingis. Kui nüüd bussinina lõpuks Norramaa poole keerati, siis võib öelda, et me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Vahepeal tegime paar peatust jalasirutuse tarvis, viimase pisut pikema ööbimisettevalmistusteks.

Sellega ma oma mälestused esimesest reisipäevast lõpetaksin ja soovin head edasilugemist järgnevate päevade juhtumiste kohta, mille on kirja pannud juba hoopis teised inimesed.

26. juuni 2000 - Helsingi-Rovaniemi-Karasjok

Kell näitab 4.00 varahommikul. Hetkel asume kuskil Oulu ja Rovaniemi vahel. Buss kihutab (umbes 70 km/h ) läbi uduvihmase Soome ikka Norra poole. Enamus reisiseltskonnast lööb vaikselt nurru - kes bussipõrandal siruli, kes istmel keras. Magamiskohad pole just kõige mugavamad, kuid magajaid ei paista see põrmugi häirivat. Akna taga on öö. Tõsi küll, täiesti valge, kuid ikkagi öö.

Mis puutub ümbritsevasse loodusesse, siis puud on kuidagi eriliselt kidurad. Põhiliselt näeb ainult kaske ja seegi on hästi kõver ning peenike. Vahel harva vilksab mööda ka mõni sama kidur mänd. Peagi ilmuvad välja ka esimesed põhjapõdrad, kes on tulnud nn. metsa äärde heina nosima. Õnneks takistab võrkaed neid sõiduteele ronimast, kuid peagi see takistus kaob ja mõne aja pärast võib põhjapõtru kohata ka lausa keset teed.

Kella kuue paiku hommikul jõuame polaarjoonele. Buss peatub ning reisuseltskond saab võimaluse konte sirutada ja keha kergendada. Samas asub ka jõuluvana peapostkontor, nii et kel jõulusoovid valmis mõeldud, saab need nüüd jõuluvanale otse kädesse anda. Kuna ilm pole märgatavalt paranenud ja ikka veel sajab, jätkub sõit umbes poole tunni pärast.

Lõunaks on enamus Soomest selja taha jäetud. Enne piiriületust peatutakse kohas nimetusega ”Karu pesa”, mis kujutab endast kalju sees olevat koobast, kus kunagi võis isegi karu elada. Samas ei puudu ka müügikoht suveniiride, põdranahkade ja muu sellisega.

Kella kahe ajal, pärast lõunat jõuame Norra piirile. Kogu reisiseltskond otsib välja oma passid, kuid kuna keegi neid kontrollida ei soovi, topitakse dokumendid sama targalt kottidesse tagasi. Olemegi Norras. Sõit jätkub endise hooga, kuid mitte kauaks. Umbes tunni pärast jõuame linna nimega Karasjok, saamide pealinn, mis on ühtlasi ka meie esimeseks ööbimiskohaks. Esmajoones otsitaksegi üles kämpingud ning seejärel minnakse tutvuma kohalike eluoludega. Saami muuseumis saab vägagi põhjaliku ülevaate saamide kommetest ja tavadest, aga ka käsitöödest ning rahvariietest. Samas on võimalik külastada saami restorani, mis väljast on üsnagi sarnane tavalise muldonniga, kuid seest meenutab saami telki - põdranahad istumiseks, laudadeks puupakud poolkaares ümber lõkke.

Kuna aeg on juba hiline ning vihmasadu pole ka veel lõppenud, jääbki saami muuseum tänaseks viimaseks vaatamisväärsuseks. Pärast kosutavat õhtueinet vajub peagi kogu seltskond polaarpäevasesse unne, et hommikul taas puhanult põhja poole sõitu jätkata.

27. juuni 2000 - Karasjok-Alta

Esimene hommik kämpingus. See öö möödus vaevusteta, sest elamisolud olid õige head. Kui pudrud-võileivad söödud, viimased pühkmed enda järel majakesest välja kantud, võisime taas teele asuda. Enne väljasõitu lasime vihmasabina saatel reipal “Zottelmarsil” kõlada.

Lahkusime Karasjoki kämpingust kell 9.13 suunaga Altasse. Sõitsime ikka-ikka põhja poole. Läbisime reisi kõige põhjapoolsema punkti – 70,5 laiuskraadi. Maastik oli kõvasti muutunud. Kidurad kased kasvasid kõverate põõsastena. Silmapiirile kerkisid kõrged mäed valendavate lumelaikudega nõlvadel. Mäed liginesid, lumi lähenes. Tekkis soov seda vahetult kogeda. Buss peatus, kui lumehanged laiutasid päris tee ääres. Joosti-hüpati, kes lasi kukerpalli, kes proovis paljaste varvastega lume peal käia, mängiti lumesõda. Tuul oli külm, õhusooja vaid mõni kraad. Pärast tuli bussis sõrmedele sooja peale puhuda. Tee kulges juba Põhjamere rannikut mööda.

Altasse sõidu ajal andis giid meile minikursuse norra keelest. See kuulub germaani keelte hulka, pole käände- ega pöördelõppusid. Norrakad ja taanlased saavat omavahel ilma tõlgita hakkama. Mõned hääldusjuhised: ø = ö, å = o, æ = ä, o = u, u, y = ü. Keelenäiteid: aitäh – takk; tervitus – hei, gudkvell; ole lahke e. palun – vær så god [väršogud].

Valitseb murrete rohkus. Kuna vanasti oli üle mäekurude raske liikuda, tekkis igas orus oma murre. Õppisime ka ühe norrakeelse laulu – “Se min kjole, den er rød som sola” – vaata minu kleiti, see on punane nagu päike. Keeltega tutvumise käigus jõudsime nagu puhtjuhuslikult Altasse.

Alta linn asub igast küljest ümbritsetuna mägede vahel. Poolteist tundi anti aega tutvuda Alta muuseumiga. Kõik tegid kaasa 3 km matka, mis oli enamaltjaolt maha märgitud laudteena. Saime näha vanu kaljujooniseid, millest vanemad arvatakse olevat teostatud 6500, noorimad 2500 a. BC. Kokku leiduvat siin jooniseid umbes 2000 ning kaljujooniste väli olla avastatud täiesti juhuslikult. Keegi papi läinud sinna suitsu tegema ja märganud, et ohoo – mille peal ma istun.

Joonistel oli kujutatud inimesi, loomi, kalu, paate. Rajalt kõrvale astumine oli märkidega keelatud, seetõttu nägigi ümbrus looduslikult puhas välja. Võis hulgaliselt imetleda ka varsakapju ja kullerkuppe (viimased õitsesid Eestis üks kuu varem). Peale rännakut saime muuseumihoones uudistada ning osta norra käsitööd ja postkaarte.

Õhtupoolikul paigutati meid 4-kohalistesse valgetesse kämpingumajakestesse. Elanikke oli maja peale keskmiselt 6. Tunnikene kulus sisseseadmisele ja einestamisele. Kell 5 õhtul läksime bussiga taas teele, et teha läbi juba märksa pikem jalgsimatk. Sõidu peal sattusime vaimustusse ühest uhkest kosest, mille juures peatusime. Ümbruskonnas seisid tohutud lamedate kivide lademed, mida norrakad kasutavad katusekividena.

Kella seitsme paiku algas lubatud matk Põhja-Euroopa ühe suurima hüdroelektrijaama tammi avastamisele. Giid andis meile juhtnöörid ning aja – 3 tundi. Hakkasime astuma, teadmata, kuhu jõuame ning mida näeme. Tee oli küll asfalteeritud, kuid autodele sõiduks keelatud. Vahepeal eksitasid meid kaks teelahku ja norrakeelsed sildid, aga hea vaistu järgi liikusime õiges suunas. Rännuliste rivi hajus tasapisi järjest pikemaks, enamus jõudis ka lõpuks sihile. Vapralt pidasid vastu 8-aastane Lauli ja 9-aastane Evelin, lipates hulga maad teistest pool kilomeetrit eespool (puhates hiljem küll jalgu ka Are ja Vaido kukil).

Koht, mida me lõpuks nägime, tasus päralejõudmise vaeva. Tamm oli kõrge nagu kalju, tohutute mägede vahelises kanjonis vahutas vesi. Vaatepilt oli suursugune ja hinge rahustav. Elektrijaam on ise ehitatud 30-40 m pikkuselt kalju sisse ning töötab täiesti automatiseeritult.

Ilm soosis meid, päike säras, polnud ei kuum ega külm. Kõndisime kokku maha umbes 15 kilomeetrit. Koju jõudsime tund enne keskööd. Jalad surisesid mõnusalt. Matkarajal said Kattaid veel õnneleiu omanikuks – kaks ja pool põdrasarve.

Magama läksime alles uue päeva alguses. Oleks nagu öö, aga päike veel kõrgel ja ei mõtlegi loojuda. Vaatad kella, juba pool kaks, päike valgustab tuba isegi läbi aknakardinate. Ei saa und. Mida teha? Sõõm puhast Saaremaa vodkat mõjub soodsalt. Ilus päev oli.

28. juuni 2000 - Alta-Tromsø-Målselvfossen

On käes “Hilaro” Põhja-Norra reisi 4. päev. Kuupäeva tuvastamisega on asi natuke keerulisem, aga kui uskuda reisiprogrammi voldikut, siis on käes 28. juuni.

Hommik toob endaga kaasa varajase ärkamise, mis võimaldab meil kiiresti asuda oma lemmiktegevuse – bussisõidu – juurde. Sel päeval jätkub sõitu umbes 14 tunniks koos väikeste vahepeatuste ja pikema, kolme ja poole tunnise pausiga Tromsøs. Kilometraaži kokku 600 ringis.

Seega on tänase päeva sihtpunktiks Tromsø, kus muuhulgas asuvat (maailma?) põhjapoolseim õlletehas ja põhjapoolseim ülikool. Huviobjektid – planetaarium, botaanikaaed (maailm kõige põhjapoolsem…), Põhjala kunsti muuseum, Polaarmuuseum – jagatakse rõõmsalt reisiseltskonna vahel, sest kõik kõike aja ajapuudusel vaadata ei jõua. Tegevuskava võimaldab natuke ka linnaga tutvust teha, algul läbi bussiakna, hiljem jalutades mööda tänavaid.

Kokkuvõtvalt on muljed järgmised. Lausa imestamist väärt on norralaste pühendumus ringliikluse korraldamisele, seda mitte ainult teedel ja tänavatel vaid Tromsø näitel isegi tunnelis. Linnapilti ilmestavad norra käsitöid müüvad ning ka niisama ringi jalutavad neegrid ja tänavatel vedelev prügi, mis jätab linnast pisut kasimata mulje. Hämmastavaks pean ka asjaolu, et enamus kauplusi suletakse vahemikus 16.30-18.00, kuigi ustel rippuvad sildid lubaksid mõnel poel ka 19.00-ni avatud olla.

Olgu nüüd see selleks, hoopis olulisem on “Hilaro” koori Tromsøst lahkumisele pühendatud kontsert kirikus, mida väidetavalt kutsutakse ka Põhjamaade katedraaliks. Esitatakse viis laulu, mille ilu ja võlu oskavad loomulikult kõige paremini hinnata kaasa võetud sõbrad ja sugulased, s.t. “Hilaro” fännklubi. Lisaks laulurõõmule on ürituse juures veel meeldivaks momendiks see, et taoliselt lunastame endile ka kirikusse tasuta sissepääsu. Kirik ise on muidugi väga kaunis, kuigi lihtne, aga kahtlemata eriline nii seest kui väljast.

Ja siis suund meie järjekordse ajutise kodu poole, kuhu jõuame hilisõhtul nagu ikka. Või mis on polaarpäevas üldse “õhtu” või “öö”, kui päike särab kõrgel ka näiteks kella 22 ajal ja kell 2 öösel pole lugemiseks mingit lisavalgustust vaja.

Niisiis omandab meie päevakava järjest enam polaarmõõtmeid. Kuid see on ju tore, sest kõikidest bussidest kõige enam meeldib meile sõita polaarbussiga. Ja nii edasi umbes 6 päeva veel.

29. juuni 2000 - Målselvfossen-Lofoodid

Vaevaline ärkamine. Kohvi ja võileivad. Buss. Tuli meelde ütlus, et raske õppustel, kerge lahingus. Niisiis, mida raskemalt silmad lahti tulevad, seda mõnusam päev järgneb..

Päeva esimene peatus oli Nedre Målselvfosseni kose juures, õigemini oli see küll koskede ahel. Kuidas seda kirjeldada?? Näiteks nii, et kui oleks sellise paraja kõrgusega paneelmajad mis sõidavad mööda transportöörlinti ja kukuvad järjest ühte suurde auku. Sinna juurde veel kukkumise kiirus ja mürin. Raske ette kujutada. Kui ei suuda, siis tuleb ise Norrasse sõita.

Mäed, jõed ja sillad, lumi, pilved, kosed. Norrakatel on turismis väga raske läbi lüüa. Ei ole olemas sellist väljendit nagu “looduskaunis kohas jõe, järve kaldal, vaatega merele ja mägedele”. Tõeliseks vaatamisväärsuseks on 100x100 meetrit tasast haritavat põldu või midagi sarnast, väga mõnus. 

Bussisõit. Üles, alla, vasakule, paremale. Igal pool imeline vaade. Oleks tiivad, küll lendaks. Samavõrd lootusetu on kirjeldada ümbritsevat loodust. Lihtsalt ilus.

Praegusel momendil on järjekordne Norra ajalootund – Norra kuninga ülalpidamise kulud on 0,1% SKP-st, kõik on sellega rahul, meiegi.

Sõidame Lofootide läheduses. Lõpuks läheb segamini kas oleme saarel või oleme mandril, kas põhi on ikka põhjas või miks jõgi järsku vastu mäge voolama on hakanud. Kuidas seda kirjeldada. Proovige poole tunni jooksul kokku panna 1000 osaline puzzle. Kui ei suuda, siis tuleb Norrasse sõita.

Mingil hetkel sai tee otsa. Ei saanud minna ülevalt, alt ega ringiga. Tuli minna otse ja me läksimegi, praamiga.

Et kala = norrakas, siis käisime kalakülas või õigemini külas, kus läbi aegade on tegeldud kalade püüdmise ja kuivatamisega. Seda oli nii näha kui ka tunda. Aga vinge oli. (Proovisime ka seda kala, ei oskagi öelda, kas see meenutas Püssis või Pärnus toodetud saepuruplaati).  

Sellega oligi ühe päeva kohustuslik kava läbi. Kuni uinumiseni turnis enamus rahvast nagu lapsed kivide ja mägede otsas. Raske uskuda, aga nii see oli.

30. juuni 2000 - Lofoodid

Päike särab taevas – suurepärane hommik. Keit läks taolise palavuse tõttu lausa ujuma.

Hommikused pudrud söödud, alustame oma lemmitegevusega – bussisõit. Seekord sõidame tutvuma viikingielamu ja –laeva rekonstruktsiooniga. Sõit sõiduks, aga kütus sai otsa ja seda kõige kitsamal teelõigul, nii et mõne minutiga kogunesid meie bussi taha ja ette pikad autode rivid. Õnneks oli meil ühtne kollektiiv ja kollektiivis peitub jõud, s.t. hilaromehed said oma biitsepseid näidata ning lükkasid bussi tee äärde sellise hooga, et tuntud kaameranaine Oreli-Kersti oleks äärepealt bussi alla jäänud. Varsti hankisid bussijuhid kütust ning sõit jätkus (kokku 300km - 7 tundi).

Nüüd siis viikingimuuseumist. Minule ja Fredile meeldis. Eriti äge oli sepp, kes korraldas meile “actioni” (tema oma sõnade järgi) ja nõnda see ka oli. Ta demonstreeris väga osavalt oda-manseti valmistamist. Ja siis veel viikingi-“purjukas” (nii nimetas väiksena purjekat Fredi, kes on suur viikingifänn nagu emmegi). Ühesõnaga meie nautisime seda toredat üritust, aga rahva seas oli nurinat, et miks keegi ei tõlkinud kõigile, ainult oma lapsele.

Järgmine peatuspaik oli Å küla, kus pidi asuma kuivatatud kala muuseum. Mõnus soe päikesepaiste, mitte selline vinge tuul, nagu oli viikingimuuseumis, mis tahtis tee pealt lausa minema pühkida.

Kui on kuivatatud kala muuseum, siis on ka kuivatatud kalade püramiidid ja HAIS. Leidsime rannast (kui nii võib seda nimetada) kurikuulsaid siilikuid nii elusalt kui surnult.

Enne veel, kui kämpingusse sõitsime, käisime kohalikus külaakvaariumis. Lastel oli seal põnev ja Sulevil ka, sest astusime üle keelust ja vaatasime lähedalt ühte sumpa, mille sees ja ümber olid fantastilised kalad – aga spinningut ei olnud.

Kämpingus õhtusöök söödud, kohe ringi uitama ja väiksematele mägedele turnima, et katsuda oma käe ja jalaga mägede ilu.

Jälle on kell üks öösel, aga uni ei tule, sest päike särab aknast sisse.

1. juuli 2000 - Lofoodid - Saltstraumen - Fauske

Päev algab tavaliselt, ärkamisega, aga see eest ilusasti, päikesepaistelise ilmaga. Kõik ümberkaudsed mäed säravad majesteetlikult oma uhkuses ja vägevuses, pilvetorbikud mütsideks peas. Seda peatuskohta võib julgelt pidada kõige maalilisemaks kogu reisi jooksul.

Teeme kiired ettevalmistused lahkumaks Lofootidelt. Sõit sadamasse Svolværi on mõne km pikkune. Praamisõit kujuneb vägagi tuuliseks. Ootamatult. Ilusa ilma järgi otsustades seda küll ei oodanud. Mere pinnal on vaid väike lainetus, aga ülal tahab põhjatuul mütsi peast viia. Lausa kõrvad võtab loperdama. Huvitav, et selline tuul ei suuda mägedelt pilvemütse kuhugipoole liigutada. Ilus on vaadata, kuidas saartel ja mandril mägede rivid kaugusse kaovad ja põhja pool kokku sulavad.

Jõudnud Skutvikki, läheb bussisõit jälle mööda kitsaid teid ümber fjordide, üle mäekurude, läbi tunnelite. Norra peale kokku pidavat tunneleid olema umbes 800, neist praegu pikim 5 km. Tehakse aga 24 km-list, mis oleks maailma pikim autotunnel, ja plaanis on veel u. 30 km-line.

Üks vahepeatus on Tommernesetis. See koht paelub jääliustike poolt lihvitud laineliste kaljudega ja nende vahele peidetud kauni jõega. Ah, seda peab ise nägema!

Meie vahva giid Piret loeb bussisõidul vahelduseks ka toreda anekdoodi: “Kord antud ajakirjanikele ülesanne kirjutada uurimuslik artikkel elevantidest. Artiklite pealkirjad olnud järgmised:

inglane:Elevandijaht Briti Ida-Aafrikas;
prantslane:Elevantide armuelu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas;
sakslane: India elevantide päritolu ja areng 1200-1950 (600 lk.);
ameeriklane: Kuidas kasvatada suuremaid ja paremaid elevante;
venelane: Kuidas me elevandi Kuule saatsime;
hispaanlane: Elevandivõitluse tehnika;
hindu: Elevant kui transpordivahend enne raudteeajastut;
taanlane: Elevandi liha smörre bröd;
rootslane: Elevandid ja heaoluriik;
soomlane: Mida arvavad elevandid Soomest.

Soomlased aga polnud sellise lõpuga rahul ja nii nad mõtlesid naljale uue lõpu:
norralased: Norra ja Norra mäed.

Nali puudutab eri rahvaste helli kohti: prantslaste armujanu, sakslaste tõsidust, ameeriklaste hooplemishimu. Loo puänt on soomlaste mure, mis teised neist mõtlevad. Soomlaste, rootslaste ja taanlaste arvates on uus lõpp väga naljakas. Norrakad aga ise, kes ennast vägagi huumorimeelseks rahvaks peavad, ei nägevat selles midagi naljakat.”

Õhtupoole jõuame Fauske lähedal asuva Saltstraumeni veekeeristeni. Neid on kirjeldanud ka J.Verne. Tõusust-mõõnast tekitatud veekeeris on hea näide loodusjõudude ürgsusest, võimsusest ja jõust. Eriti kui mõelda kõigile neile laevadele, mis keeris endasse on imenud… Praegu valgub vesi fjordist mere poole, tekitades tohutud keerised, mis oleks kahtlemata iga laeva endasse imenud. Üle selle vetemöllu on rajatud võimas sild, mida olevat ehitatud 2 aastat.

Õhtuks jõuame Fauske kämpingutesse, mis on minu arvates parim ööbimiskoht meie reisi jooksul, samas kui eelmine peatuskoht oli kõige maalilisem. Paari tunni pärast on kuulda ainult norinat, tuule kohinat ja mõnest üksikust autost tekitatud sahinat siledal asfaltteel, kuna me asume kohe suure tee kõrval.

2. juuli 2000 - Fauske-Svartisen-Gronligrotta

Istun laua taga ja meenutan Norra reisi viimast täispikka Norra-päeva. Eelviimane päev oli lõppenud kehvasti – pidin nõustuma Vaido palve-korraldusega kirjutada midagi kroonikasse.

Päev algas kenasti, olin välja puhanud. Kämping oli reisi parim: suured toad, viisakad WC-d ja pesuruumid. Asjad lahti-kokku, kiire hommikusöök ja tuld.

Selle päeva sihiks oli Svartiseni jääliustik. Bussisõit kämpsist sihtkohani oli nii pikk, et ei viitsinud kellagi vaadata. Reisi ajal õppis keha väga kiiresti võtma bussiistme kuju ja saama bussisõltlaseks.

Tee jääliustikuni algas 20-minutise bussisõiduga üle järve. Paati juhtis noor troll. Peale Norra-reisi usun minagi, et trollid on olemas (või vähemalt nende järglased). Troll oli lahke, lubas oma binoklisse piiluda.

Paadisillalt algas kolmekilomeetrine jalutuskäik üles mäkke. Igaüks võis ronida kuidas tahtis, laugem ja otsem rada oli lipukestega tähistatud. Otse paadisilla lähedal tuli üks suur kose moodi vesi alla. Olgugi, et olen ise mägieestlane, aga järjekordselt tuli ussikese tunne peale. Rada liustiku ääreni oli mõnus, sai naha soojaks. Aeg-ajalt tuli ette silte, mis hoiatasid kõrvale astumast. Kõige magusama koha peal, kus sinise jääni oli kiviga visata, keelas üks jõhker silt edasi minemast. Seepeale esitas Hilaro endale, sünnipäevalaps Arele ning ümbritsevale LOODUSELE “Zottelmarsi”. Ma läksin veel edasi, kuni käe pidi juba mäe külge panema, sinna jätsin ronimise pooleli. Vaatasin ja pildistasin hulk aega. Svartiseni jääliustik olla Norras suuruselt teine ning tema pindalaks arvatakse umbes 240 km2 . Seal peaks siis päris mitu pange puhast vett olema. Liustik elas, pidevalt pudenes allpool jääd vette.

Tagasi jalutasime aeglasemalt, vaatasime kose moodi vett ülevalt alla. Kui liustiku poole sõitsime kõik koos, siis paadisõit tagasi toimus grupiti. Osa soovis kohe tagasi, osa kolas mägedes, osa ei rahuldunud vana paadimehega, kes noore trolliga vaheldumisi rahvast vedas. Kui siis juba täie raha eest ja koos trolliga. Viimane saabunud seltskond tõi Arele kaasa ka kingituse – Kose lähedalt leitud jääkamaka. Are oli lahke poiss, pakkus kõigile võimalust kingitust katsuda.

Järgmiseks sihtpunktiks olid Gronligrotta karstikoopad. Nad asuvad 30-40 meetri sügavusel ja meie käisime läbi 400 meetri pikkuse raja. Võrreldes koos külastatud Itaalia koobastega, meenutasid Gronligrotta omad suuremat sorti kartulikeldrit.

Magamispaika jõudsime vara, pool kaheksa on vara minu jaoks. Kämpinguputkad jätsid mulje majast, millel esik valmis ja ülejäänu ehitamata jäänud. Alustasime igaõhtust söögivalmistamist. Pidulik õhtusöök, mida iga majake eraldi pidas, hakkas tasapisi koonduma ning kulmineerus Are sünnipäevaks. Pidu sobis meile ja meeldis väga meie reisikaaslastele. Nii see päevake läkski.

3. juuli 2000 - Norra-Rootsi-Soome

See päev oli Hilaro Norra-reisi üks pikemaid ja (siinkirjutaja õnneks) igavamaid. Järgnevalt esitaksin mõned kronoloogilised faktid selle päeva kohta.

Väljasõit kell 6.00
Umbes kell 7.00 ületasime põhjapolaarjoone. Seekord jälle lõunast põhja.
Kell 10.00 Silmad lahti, haigutus, vaade aknast välja. Majad on punased, teeviidad sinised. Järjelikult oleme Rootsis. Ja selgus, et nii see oligi, Norra-Rootsi piir ületati kella 8.00 paiku.

Norralaste naljad Rootsist:
Skandinaavia poolsaare kaart, kus Rootsi asemel on meri.
T-särk, millel kujutatud üks Norra lipp ja viis Rootsi lippu. Juures on kiri: “Leia viis viga!”

Et aeg kiiremini kulgeks, vaadati bussis videoid. Hästi läksid peale “Oota sa” multikad.

Väike vahejuhtum Bodeni linnakeses: Bussil lõpeb kütus. Õnnetuseks juhtub see keset ristmikku. Aga õnneks asub see ristmik 50 meetri kaugusel bensiinijaamast.

“Last shopping” Bodenis.
16.30 ületame Rootsi-Soome piiri.
17.20 – umbes 80 kilomeetrit Oulust põhja pool ärkavad kõik magajad paugu peale, mille põhjustas bussi lõhkenud parempoolne tagakumm. Peatus ca 30 minutit.

Viktoriin Norra kohta, 30 küsimust, auhinnaks eurod.

21.30 – Tankimispeatus umbes 500 kilomeetrit enne Helsingit.
23.00 söögipeatus. Ja magama! Nrrrr….

4. juuli 2000 - Soome-Tallinn-Võru

Niisiis ongi kätte jõudnud selle kauni reisi viimane päev. Kell 05.30 ütleme kõik: “Tere hommikust, Helsingi sadam!” Selles peatuses on kõigil soov väljuda. Vaja on end kojuminekuks puhtaks pesta, et ei jõuaks koju ühtegi pesemata nägu ega kammimata pead. Enne koduseid vannitube on siin viimane võimalus unised silmad selgemaks muuta. Jah, silmad selgeks, et ei näeks kodus olematuid kaljusid, kärestikulisi jõgesid, tunneleid, liustikke… Kuigi neid pilte on raske silmist ära pühkida, ükskõik kui külm vesi sealt kraanist ka ei tuleks!

Vaatamata varasele hommikutunnile on kõik reisikaaslased oma kottidega hakkama saanud ja teel laeva poole. Et asi, mille nimi on reisikott, liiga kerge ei oleks, on mõnigi meist seal asendanud kodused konservid ja pakisupid imeilusate kividega, nende kõige taskukohasemate ja kaunimate suveniiridega, mida meil õnnestus sealt imeliselt maalt tuua. Kavalamad on poetanud suuremad kivid bussiistmete alla.

Kell 07.30 on kõik see kamp kenasti laeval ja siis

…algabki jälle see tee üle vee,
sinna, kuhu kuulume me,
aga see pole see, pole see…
Siiski on liigutav taas jõuda koju,
kõndida jälle siin tuttavaid radu.
Ja need viletsad teed ja tasased veed,
need annavad meile ju rahu.

Kell 11.30 oleme Tallinnas. Et Küllil oleks kroonikasse sellest päevast midagi rohkemat kirjutada, toimub bussil rattavahetus. Peatume väga toredas kohas, surnuaia kõrval. Igaüks meist üritab kõige lähemal asuvat poodi rünnata, et osta mõni jube odav suupiste või täiesti ilma eest saadud jäätis. Tee läbi surnuaia viib osad meist segadusse. Poeni veel jõutakse, aga tagasitee on äkki kadunud…

Kell 13.30 istuvad siiski kõik rõõmsasti bussis, (v.a. kaks pärnakat) ja sõit läheb lahti. Varsti-varsti olemegi omas armsas kodus. Aga peagi algab Norra-reis uuesti – meie mõtetes, piltides, meenutustes…