Rattamatk Kalda järve kaldale, 17.-18. juuni 2000

Mõned mõtted küpsevad kaua, teised potsatavad pähe valmina nagu õun puust. Mõttega külastada kaunist Kalda järve Haanjamaal juhtus midagi vahepealset, sest enne pidi Suur Urmas oma kodukandi loodust ikka pisut kiitma ka, et ega see Norrast suurt midagi maha jää, ta ju käinud ja näinud. Kiitmine ise toimus laulupeo-päeval, proovide vaheajal, kus parasjagu muud targemat teha polnud. Iga õllega läksid mäed Haanjas kõrgemaks ja mets paksemaks, kuni lõplikult küpses otsus 17. juunil retk teostada.

Kindlaksmääratud päeval asus erinevaid radu pidi Kasaritsa kogunenud salk teele, sihiks Vällamäe nõlv, kus pidime kokku saama Haanja poolt lähetatud abijõududega. Plaan viidi edukalt ellu ning kohtumine toimus täpselt nagu ette nähtud. Suur Urmas andis lühida ja kindla korralduse: “Minge metsa!”. Mõeldud, tehtud. Esialgu ei hakanud läbi tiheda võsa midagi muud silma. Aga metsaelaniku eluviisidega harjudes märkasime varsti raja kõrval selgitavaid tulbakesi, kus mäest ja tema asukatest pikemalt kirjutatud. Nii saime teada, et linnukestest pesitseb mäenõlval puukoristaja (sitta europea), kelle tegevusest küll midagi märgata polnud, st. puud olid puha koristamata. Ka ei märganud me kusagil sildil kujutatud mäkra, aga seda oli Väike Urmas nõus ise mängima. Taimedest pidi tihedalt ette tulema metspipar – noh, kaks metspipart olid meil endilgi salgas, Kaire ja Anu nimelt.

Nii me järjest haritumatena mäetipu poole kulgesime, Suur Urmas pidevalt julgustamas, et pool maad on juba läbi, kuni lõpuks see teine pool ka läbi sai. Kõige suurema elamuse minu jaoks andis tunne, et siinsamas kodu lähedal on olemas koht, kuhu üles ronimiseks tuleb tõsist vaeva näha – ja mul polnud sellest enne aimugi.

Nojah, hingeldasime seal tipus siis hoolega ja mõtlesime kah kõik omaette, et muidu vahva küll aga ei tea, mida imet me neid jalgrattaid ometi siia üles vedasime. Ei mõtelnudki välja, püüdsime hoopis ümbrusest leselehti leida ning saime teada juuresolevalt sildilt, et platsi kutsutakse põdra einelauaks.

Allamäge trampides aitasid ratast kinni hoida vaid ketaspidurid. Väike Reiko-Gregor, kes ainsana ilma rattata kogu turnimise kaasa tegi, tüdines lõpuks meie pidevast pidurdamisest ning ohkas üle õla: “No mis te passite!” See ergutas meid pisut kiiremale sammule, kuid ettevaatus ununes ning peaaegu oleksime sattunud porri, mille ümbritseva koosluse ladinakeelsetest nimetustest innustununa kohe ka harilikuks metsporiks ristisime.

Jõudnud metsast välja, jätkasime teekonda sihtpunkti poole eriliste viperusteta. Leidnud edukalt üles kõik olulised teemärgistused (suur kivi, kõver kask, kirju koer), leidsime ennast Kalda järve kaldalt.

Pisuke puhkus, ning tõsised merekarud suundusid uhke lootsikuga võrke vette viskama. Viskasid ja viskasid, aga kui hakkasid välja võtma, selgus, et võrk oli jäänud lapiti pinnale, nii et sinna oleks küll saanud jääda ainult eriti rumal kala. Ja mis sa kostad – üks eriti rumal kala oligi järves täiesti olemas, kes võrku oli kinni jäänudki. See innustas igat sorti kalamehi kohe tegudele ning õhtu edenedes jätkus  kala küll suppi ja küpsetatuna supi kõrvale, ning küllap see kass kah pooled kalad ikka sisse vehkis.

Kala andis igatahes seltskonnale suurel hulgal energiat, sest seltskondlikud mängud läksid mühinal lahti, ruumipuudusel asusid partnerid küll teine teisel pool lauda. Polnud õieti aega saunaski käia, vaevalt saad lavale, kui naised juba kisavad, et tule aga välja… Vaat nii need inimesed lõpuks teadmata-tundmata ajal koiduvalges kokku kukkusid.

Hommikul kires kukk kohe päris kõrva (ei mäleta küll täpselt, aga maakoht, ju nad ikka seal kirevad ja nii ka alati kirjutatakse).

Ajasime kuke minema, turgutasime end hommikukohviga ning seadsime ratta jooksma tuldud teed. Ega meid just palju polnud selles viimases rännakrühmas, kuid pildile jäädvustamiseks siiski piisavalt.

Kolmandik gruppi pudenes Puigal, teine kolmandik Väimelas. Uhkes üksinduses lõpetas Parksepas Kaire, kogudes matka kogupikkuseks 51 kilomeetrit.