XXIII Üldlaulupeol Tallinnas, 2.-4. juuli 1999

2. juuli 1999

Kell kolm üles! Issver-sussver! Niimoodi see reede algaski, 02.juuli 1999. Seesama päev, Vaido, mida Sina ei mäleta ja millepärast mina kirjutama pean.

Nii palju unesegaseid nägusid nagu sel hommikul pole ma varem kohanud. Istusid nemad endise kinumaja akna peal, silmad hägused ja paistes. Väljasõit Suurele Peole oli ette nähtud kell 4.00. Hoolimata sellest, et me ootasime 7 minutit üle aja ei tulnud Margit ikka ja Sina, Vaido, olid sellepärast veel natuke löödud, kas mäletad? Aga parata polnud midagi ja sõitma hakkasime ikka. Tublimad meie seast – Krista ja Alo olid tõusnud juba veidi enne kella poolt kahte, et koorirahvast maasikatega kostitada. Hirmhead olid need maasikad ja mõtlesin, et pole need lauluaastad Alol-Kristal ka üle selja maha jooksnud - oskavad juba kaaslasi vääriliselt hinnata.

Peaaegu Tartuni mina suikusin ja sellepärast on minugi jaoks see tunnike kadunud, nii et Sa Vaidokene pead ses asjas mõne teise poole pöörduma. Mis Sinuga ometi juhtus, et Sa kohe midagi ei mäleta?!?  OK, mis ma ilgun, jätkan parem, vahel ikka juhtub inimestel ühte koma teist.

Tartu äärest võtsime Karini peale. Hale hakkas teisest, las sõidab seekord bussiga, varane aeg ja uni tükib peale. Jääb veel hääletades tee äärde magama. Nuinuu. Kadedakstegevalt rõõmus on see Karin kogu aeg. Muudkui naeratab ja naeratab. Ta sõi pooled maasikad ära. Needsamad Alo-Krista omad. See oli ääremärkus.

Tallinna linna jõudsime umbestäpselt kell kaheksa. Paekaare Gümnaasium oli majutuskoha nimi ja polnudki seal nii hull nagu ennem räägitud. Saime kaks klassi oma koori jaoks ja laotasime asjad laiali. Ukse peale ei kirjutanud me midagi  vastupidiselt  Kolepi koorile, kes  kirjutas “sega”. Me ei seganud neid sellegipoolest. Kõike lihtsalt ei jõua. Paekaare Gümnaasium asub paarikümne minuti kaugusel lauluväljakust ja see oli väga hea - oli võimalik jalgsi liigelda. Hilaro dirigent saadeti juba neljapäeva õhtul maad kuulama ja kui see nüüd tõele vastab, siis ta isegi ööbis laululaval, valis välja kogunemiskoha ja hoidis seda meie jaoks. Esimene proov algas kell üheksa aga sellegipoolest õnnestus Sul kõik see mees poole üheksaks lauluväljakule meelitada. Appi kui kuum oli, kas tead, päike peksis mitme malakaga pähe ja tuult ei olnud üldse, aga raffast oli jälle liiga palju. Kui oled harjunud Hilaro koori ca neljakümnese seltskonnaga, siis on kogu ülejäänud lauljatevägi liig mis liig.

Nõnda ma siis istusingi suurema aja esimesest proovist astme peal ja jorisesin kellegi seelikusaba varjust kaasa. Sopranite selzkond oli enamvähem koos. Kaire ja Vilja ei hoolinud kuumast, laulsid niiii andunult, ninad taeva poole ja taskurätid märjad. Väga emotsionaalne pilt. Üldiselt oli värk selline, et lauljad ei häälitsenud tihtipeale ühel ja samal ajal, asi logises ja hirm tuli peale, et mis pidust niimoodi saab. Dirigendid aga muudkui kiitsid ja kiitsid. Jüri Rent oli igavene mõnus ja Ants Soots ka ja Olev Oja on sihuke natuke naljakas ja tema juhatada oleva Kantaadiga oli kõige suurem jama. Ene Üleojal jälle värises hääl. Mida Sulle veel meelde tuletada? Laulutöö koha pealt suurt midagi muud polnudki. Eks Alo hoidis Sul silma peal, kaotsi Sa ei läinud, aga söönud olid Sa hirmus palju. Kogu aeg friikartuleid ja kokat ja hamburgeri. Ei tea jah mis toimus. Välkareid oli ka palju: musti ja kollaseid ja pilusilmseid ja sarvedega. Tore vaadata.

Me Kariniga panime õhtul loomaaeda. Ei ole seal juba sada tuhat aastat käinud ja jõhkralt mõnus oli. Karu oli niiii suuuur ja elefaant oli veeeel suuuurem. Ja igavesed suuuured paksud maod ja tillukesed laborirotid…. Igast putkast ostsime jäätist ja tundsime end eriti mõnusalt. Mida tehakse peale loomaaeda? No mida??? Ikka lõbustusparki! Seal ju ka niiii mõnus. Sõitsime igasuguste asjadega kuni paha hakkas ja siis tõmbasime tuld. Tagasi linna. Karin kaperdas veel mõnda aega, koordinatsioon oli paigast ära.

Kui koolimajja jõudsime, siis oli sihke tunne, et nüüd küll enam ei jõua. Jalad olid all justkui puust ja neljas korrus kuidagi väga kõrgel. Käisime kraani all ja vaatasime mis teised tegid, ise enam midagi teha ei jõudnud. Rain istus keset klassi ja vingus, et keegi ei taha temaga mängida. Järgmisel hommikul väitis mõni meie seast, et ma olla Raini välja visanud, aga mina seda ei usu, sest ma olen hea ja kellelegi ma liiga ei tee. Vat nii.

See tähelepanuväärne päev lõppeski kuidagi äkki: ma ei mäleta rohkem, öö koha peal on auk, justkui oleksin magama jäänud.

3. juuli 1999

On saabunud 9. augusti hiline õhtutund. Otsin rahakoti vahelt kortsunud loomaaia pileti, millele on pastakaga kirjutatud järgmised read:
-    Прозьба – полевать цветы
-    KEEP smiling
-    Keebi katuseluuk
-    ъ
-    Elagu Hilaro koor ja puunui
-    Hopp, Johanna!
-    Libe tee
-    Madise leib
-    Kaire vastutab
-    Magage vähem

Jah, pole kerge meelde tuletada, mis siis ikkagi laupäeval, 3. juulil, esimesel laulupeo kontserdipäeval juhtus. No olgu. Proovime alustada algusest, eelpool loetletud kildude tahvlile ilmumise järjekorras.

Kõigepealt tervitas meid ööbimispaika saabudes klassitahvlil kiri: “Прозьба – полевать цветы”. OK, seda sai tehtud. Ja igaüks, kes kirja luges, arvas, et tema on ainuke, kes seda teeb. Ja nii see vesi voolas ja voolas…

Hommikul, vist kella kümneks läksime lauluväljakule proovile. Igaühel väike pakike – Kaire poolt lahkelt jagatud vihmakeep – taskus. Igaks juhuks. Ja kui peale proovi taevaluugid valla läksid ja vihma kallama hakkas, oli imehea keebil katuseluuk kinni tõmmata ja selle varjus mõnusalt smiling’ut keep’ida.

Pärastlõunal oli päike juba väljas, meie seltskond lesis aga koolimajas madratsitel ja vahtis lakke, et eelseisvaks rännakuks jõudu koguda. Erandiks oli Vaido, kes õpetas Kairele, kuda vene keeli “jätti” kirjutatakse. Vaat seda enam ei mäleta, miks ta seda tegi. Küllap Kairel siis nii kange jäti-isu oli.

Jätkaksin sealtmaalt, et kui meie Pärnu maanteele jõudsime, oli rongkäik juba alanud.  Ootasime sobiva momendi, võtsime hoogu ja lipsasime läbi rongkäigu Harju tänavale, kust peale 2-tunnist ootamist lauluväljaku poole astuma võisime hakata. Hilaro rivi oli kuulsate Võru kooride aukartustäratavalt pikkade rivide vahel silmapaistmatult lühike. Kuid seda atraktiivsemalt püüdsid naised hüppeid sooritada ja hõissa karjuda. Publikule see meeldis ning nad püüdsid meid igati hüppesse petta, karjudes “Hopp, Johanna!”, “Elagu Hilaro ja tema puunui!” jne. Puunui nimelt oli Hilaro presidendisau.

Laulupeokontserdil ma pikemalt ei peatuks, sest see joru, mis sealt lavalt kostus, on aastast aastasse ikka ühesugune olnud. Sellel korral oli eriliseks momendiks kvaliteetne võimendusaparatuur ja suured videoekraanid, mis laval toimuva ka kõige kaugemal asunud publikule kuuldavaks-nähtavaks tegid.

Huvitavamad sündmused algasid siis, kui kontsert läbi sai ja kõik see rahvas juba ööbimiskohas tagasi oli. Korrus allpool käis Tervise koori disko, mis siiski ei takistanud Madisel kõrvaltoas väsinud inimese õiglast und magamast. Keegi aga leidis laualt pooliku leiva kirjaga “Madise leib”. Oli vaja leib õigusjärgsele omanikule tagastada. Komisjon töötas välja stsenaariumi, kuidas seda teha tuleb. Nimelt siseneb Karin kell 01.00 tuppa, raputab Madist hellalt ja küsib – “Madis, kas sul leiba on?”. Unesegane Madis vastab seepeale “Ei ole mul mingit leiba!”. Kell 01.30 siseneb tuppa Kaidi, kaasas Madise leib, raputab Madist hellalt ja ütleb “Madis, ma tõin sulle leiba!”.

Aga võta näpust. Otsustavate hetkede saabudes oli Karin kadunud. Nagu hiljem selgus, oli Kaidil Karinile suukorv ja kaelarihm lemmikloomade poest ostmata jäänud ning seetõttu õnnestus Karinil hõlpsasti Tervise diskole lipsata. Et Karin libedale teele ei satuks, läks Kaidi teda otsima, ning leivavedaja  raske stseeni pidid kaskadööride asemel läbi mängima stsenaristid Vaido ja Alo. Leib kaasas, läks Alo magava Madise juurde ja raputas. Aga magavat Madist mängis hoopis Virge… Olukorra päästmiseks ütles Vaido kiiresti ettenähtud repliigi: “Virge, kas sul leiba on?”. Virge aga, tekstiga täielikult tutvumata, vastas: “Vaido, sa oled õnneseen, mul just üks tükk on veel järgi…” ja koukis kotist viilu leiba. No nii läheb jah, kui kõikide osatäitjatega enne piisavalt ei harjutata.

No siis läksid Vaido Kandle-Külliga Kaidit otsima… Ja siis läks Alo Vaidot otsima… Vaido Aloga olla hiljem vihma kätte jäänud. Ikka ühest nupust tulnud sooja ja teisest külma vihma. Rannavalve olla nad lõpuks duširuumist ära päästnud. Ja kui nad tuppa tagasi jõudnud, ei olnud jälle Kandle-Külli neil magada lasnud, vaid kolm tundi veini limpsinud ja igasugu lugusid pajatanud.

Igatahes hommikul selgus, et kogu selle jama eest vastutab Kaire, sest just tema kuldsete sõnade järele kirjutati tahvlile hüüdlause “Magage vähem!”

4. juuli 1999

Eelmisel õhtul läksin korralikult magama, olgugi et plaaniti väikest veinipidu. Hommikul oli muidugi hea vaadata seda rahvast, kes peost osa olid saanud. Silmad olid meil kuidagi punased ja vidukil. Vastutust aga ei tahtnud enam keegi enda peale võtta, kuigi öösel oli isegi selleteemaline välkkoosolek läbi viidud.

Kuna mina koos oma abikaasaga pidin hommikul tegelema oma väikese võsukese otsimisega, mis võttis omajagu aega, siis hommikustest sündmustest puudub mul kahjuks täielik ülevaade. Kui me tagasi jõudsime, oligi aeg peoriided selga panna ja seada sammud lauluväljakule. Kuigi lauluväljakul oli organiseeritud ka lõunasöök (vasakul borš, paremal rassolnik), sellest siiski vähemalt meessoo esindajad kõhtu täis ei saanud. Lisa tuli ammutada õllest ja muust söödavast, mida ka aktiivselt tehti. Poole silmaga jälgiti ka laulupeokontserti, mis oli sel laulupeol segakooride jaoks soodsalt üles ehitatud – segakoorid pidid laulukaare alla jõudma alles eelviimastena.

Aeg möödus kiiresti ja oligi tarvis rivistuma minna. Seejärel pikk ja piinav järjekord lavale saamiseks. Plaanitsetud laulud lauldi kenasti ära. Seejärel lisandusid ühendkoorid. Peab mainima, et mingit erilist laulupeotunnet ei tekkinud, nagu kunagi ennemuiste, kui hinge tekkis kuidagi uhke ja samas ka harras tunne.

Oligi laulupidu lõppenud. Kogunesime oma kokkusaamiskohta ja Vaido jäädvustas “Hilaro” 1999. aasta kroonikasse. Seejärel suundusime oma magalasse asju pakkima ja kojusõiduks valmistuma. Kooli sööklas pakuti veel õhtusööki, millest paljud ka osa võtsid.

Saatuse tahtel ei õnnestunud mul laulupeolt bussiga koju sõita ja bussis toimunut ei oska kuidagi kommenteerida. Oli kindlasti sama lõbus kui alati, ma arvan. Tean täpselt vaid seda, et bussi jäid lõpuks ühed liigsed viigipüksid, mida keegi omaks ei tahtnud tunnistada. Teab, kes sealt siis ilma püksata lahkus. Nüüdseks pidi pükste omanik ka juba teada olema.