Jalgrattamatk Põlvamaal 1998

Ajalooürikuid uurinud isikud teavad seekordse matka kohta väita kahte fakti. Esiteks oli tegemist 1992. aasta 20. juunil läbi viidud rahareformi 6-nda aastapäeva väärika tähistamisega, sest nimetatud kuupäeval algas ka “Hilaro” esimene jalgrattamatk. Teiseks tundus, et seekordne matk oli ka senistest kõige osavõtjaterohkem.

Valitud sõiduriistad jagunesid kolme peamisse kategooriasse: mugavad automaatkäigukastiga (st. ilma käikudeta) rattad, millel kiiruse muutmiseks piisas ratturi füüsilisest tegevusest; 2- kuni 10-käigulised sõiduriistad, millel sõites erineval maastikul oli võimalik oma tegevust ka käiguvahetusega efektiivsemaks muuta; 11-  kuni 125-käigulised sõidukid, kus õige käigu valimiseks vajalik asukoha geopoliitiline analüüs võttis 95% sõitja võhmast. Seetõttu kulusid esimesed kümme kilomeetrit sõidutempode ühtlustamiseks.

Kuiva ilma nautida polnud antud kauaks, varsti muutus kiiruse juures määravaks hoopis kummide valik. Edu said need, kes olid õigel ajal vihmakummide kasuks otsustanud. Nagu selgus peatsel einepeatusel, olid kütusevalikul eksinud kõik, tehes panuse kuuma-ilma-kütusele ehk õllele.

Kaasavõetud võileivad läksid juba asja ette, sest morniksmuutunud ilm vajas jõuvarude suurendamist ning meeleolu parandamist. Meeleolu tõstmisele aitas jõudsasti kaasa Arne, kes pahaaimamatult palus Kristal endale vennalikku abi osutada ning seljakotist purk õlut võtta. Kui Krista oli pisukese otsimise järel Arne kotist hoopis juukselakipudeli välja tõmmanud, sai ümbritsev seltskond nimetatud   eseme kotti sattumise asjaolude üle kõvasti kõneainet,  seda enam, et Arne ise keeldus kommentaaridest hoopis.

Retk jätkus vahelduvate sademete meelevallas. Vahelduv oli sealjuures ainult sademete tugevus. Õnneks oli suurem osa seltskonnast ilmateatega kursis ning varustatud piisava hulga värvilise kilega, mille kasutamine muutis pedaalija küll täispuhutava mänguasja sarnaseks, kuid tagas samas ka puhta, kuiva ja muretu tunde sõltumata ilmastikust.

Ega asi muidu ei parane, kui kummid ei purune. Äkki kostis nihuke pauk, et kõrvade trumminahad tahtsid lõhkeda ning lööklaine pidi matkaseltskonna peaaegu teeäärsete kaskede vahele paiskama. Ehmatusest toibudes märkasime ka ootamatu rünnaku põhjustajat: näh, Sulevil kumm katki mis katki. Selge pilt, milles asi – eks Külli sihtinud Sulevit teele saates asjad nii, et ta siia poolele teele jääkski, siis Küllil hea õhtul üksi pidusse tulla. Ei tahtnud mehed asja nõndaviisi jätta, muudkui et rattad taeva poole ja augule Mountain Paik peale. Töö käis Tõnise eestvõtmisel kui vormelimeeskonnas, kuni selgus, et ventiilikummi oleks ikka vaja. Ja need kõik koju jäänud… Vanasõna ütleb, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. See leidis üldjoontes ka seekord kinnitust, kuigi Lähim Abi ehk Jaak sedapuhku jälgis suurima mõnuga, kuidas Tõnis kogu oma seljakoti veelkord igaks juhuks läbi otsis, enne kui küsis: “Kas teil on ventiilikummi vaja või…”

Seda sai juba mainitud, et kütus oli kõigil vale trehvanud. Seetõttu oli tee äärde unustatud Ihamaru pood kohe suureks abiks ning moodustasime leti ette ilmselt suurima järjekorra, mida seal peale sokitalongide kaotamist nähtud. Mehed ostsid üksmeelselt ära kõik olemasolevad lapikud pudelid, naised püüdsid originaalsemad olla ning ostsid ka seepi, turska, kohupiima ning muud matkavarustust.

Varud täiendatud, ei osutunud järgneva trassiosa läbimine enam mingiks probleemiks. Vahemaa Karilatsi muuseumini läbiti tänu kangemale kütusele tõusvas tempos.

Muuseumi jõudnud, ostsime endale giidi ning lasime näidata kõike, mis näitamist väärt. Saime ülevaate kohaliku külaelu ning koolikorralduse ajaloost, uurisime vallamaja, tuuleveskite ja aurumasinate ehitust. Kõrgelt vaadates paistis Põlva maakond nagu peopesal – tänu tuuleveski kõrvale rajatud maakonna maketile.

Meestele meeldisid rohkem masinad, üks sõjaaegne mobiil sai peaaegu koost lahti võetud ning kogenumad talupidajad eesotsas Suure Urmasega olid lahkelt valmis rehepeksumasinate tööpõhimõtet selgitama. Säh sulle siis, nii lühike see meie ajalugu ongi… Rehielamu ärgitas mõttevahetusele teemal, kuidas näeb elu välja siis, kui ainuke elu eesmärk ongi ellu jääda.

Kuna sipelgatemaale ei söandanud me ilma Vellakuta suunda võtta, tuli pöörata ots Taevaskoja poole. Ilm oli otsustanud kannatuse tõsiselt proovile panna, ning Taevaskotta suundusid ainult need, kes olid tõesti juba nii märjad, et neil polnud enam midagi kaotada. Õnneks asus sellegi tee peal pood, kus sademe eest varjudes oli võimalik täiendada oma lapikute pudelikeste varusid. Aga sadu ei lõppenud ning tuli hüpata sadulasse, ehkki sõidutehnika sarnanes juba vesijalgratta omale, vähemalt ümbritseva pladina ning veepilvede mõttes.

Selline kangelaslikkus lepitas lõpuks ka ilmataadi – meie Taevaskotta jõudes sadu lõppes. Need, kes selle võidu saavutanud, olid enese ning avaneva pildiga igatahes rahul. Olgugi, et trepist üles sõita oli pisut ebamugav, aga ikkagi vaheldusrikkam kui mööda vihmast asfaldilinti tallata. Ja veel need Taevaskojad! Vaadake ise piltidelt!

Jäi veel leida tänase retke sihtpunkt – Jägerkoda. Igatsus kuiva ruumi järele oleks peaaegu sundinud sinnapoole otse läbi metsa tormama, kuid mõistus sundis ettevaatlikkusele ning valiti pikem, kuid vähemalt tuntud tee, mis viiski seltskonna lõpuks sihile. Mõõturitega varustatud Rain väitis läbitud vahemaa pikkuseks olevat 50 kilomeetrit.

Naisterahvastel oli teravatest elamustest selleks korraks isu täis, katsuti end majas nii mugavalt kui võimalik kerra tõmmata. Meestel aga veri vemmeldas – lubatud pullijaht ju puha pidamata! Õnneks saabus täiesti õigel hetkel kohale Sulevi püss. Alo mõisa metsadest ei ole enam 50 aastat korralikku palki oodata, sest eks sinna metsa saanud seda tina uhkesti kõmmutatud. Peamiselt kippus lask metsa poole minema neil, kes muidu jahimeestena tuntud, aga eks see ole teada värk. Ja põhikonkurss käis üldse selle peale, et kes saab joosta purki püsti panema – naised olevat selle järgi aknast vaadanud, et kes kõvem laskja on.

Oli kuidas oli, pulli ei leitud ja vorstid said küpseks, ning näljane rahvahulk improviseeris toidu saabudes söögipalve, mis kõlas umbes niiviisi: “Meie Krista, kes sa oled Põlvas, õnnistatud olgu sinu nimi… Sinu vorst tulgu, sinu tahtmine sündigu… Meie igapäevast leiba anna sinna juurde ja anna meile andeks meie märjad riided nii nagu meie andeks anname sinu vorstide kõrbemise… Ja ära saada meid mitte vihma kätte, sest sinu päralt on mõis, telk ja tiik… Aamen.”

Vaat seda ei taha keegi mäletada, millest järgnev jalgpallimatš alguse sai. Oli see nüüd Kersti või Krista või Külli, kes tahtis meeste ujumispükstes palli mängima minna… Sest seda ma küll ei usu, et me oleks ise neid trikoosid hirmsasti selga tahtnud. Igatahes ühel hetkel oli asi hoopis vastupidi. Nii vastupidi, et kohe veider vaadata. Aga kõigega harjub. Harjusid igatahes mängijad oma treeningdressiga, ma ei tea, kas vaatajad vaatepildiga kah harjusid. Matš oli äge ning võitlus põnev, mis olekski olnud sobivam sportlik tegevus jalgpalli MM-i ajal. Kui ainult need trikood… Vaat seda ei suuda ikka aru saada, milleks need selle tõsise mängu juures vajalikud olid. Vähemalt võrdsuse huvides nõudsime kohe ka naiste matši meeste ujumisriietes, aga see jäi siiski nägemata.

No edasi läks nagu ikka: laul ja õlu ja laul ja õlu ja… Lauludes oli endiselt populaarne keegi Vellak, kes olla lahkesti lubanud matkajuhiks olla, ning õlledest oli õhtuks peamiselt käibel “Valge Jäähobune”. Kes ei tea mis õlu see on, süüdistagu ennast – tuleb rohkem üritustel käia.

Hommik möödus suurelt osalt saagi käivitades. Meestel, ma mõtlen. Nii palju head nõu kui Are selle tegevuse juures sai, ei sooviks ka vaenlasele mitte… Arel ei ole nüüd mitu aastat nõust puudu. Aga saag läks käima. Veel tuli ära süüa kõik, mis vähegi süüa kannatas, ning kokku korjata kõik asjad, mis suure maja peale (ei, mitte peale, sisse ikka) laiali riputatud.

Huvitaval kombel oli tagasiteed ratastel alustamas vähem rahvast kui eelmisel päeval saabujaid. Aga see oli hea, et ilm oli hea. Ja päikesepaistel pedaalimine osutus nii mõnusaks, et osa rahvast pani suure mõnuga otse Võrru… või kui nad sealgi pidama said. Neil, kel hoog väiksem, avanes Põlvas võimalus nautida mingilt saksakeelselt maalt pärit oleva kobarpuhktorude orkestri kontserti. Igatahes ei suutnud me neile ennenägematutele pillidele leida paremat nimetust, aga see peaks kah neid üsna hästi kirjeldama.

Põlvast on Võrru juba nagu kiviga visata. Igaks juhuks me kiva loopima ei hakanud, et asja järele proovida. Väntasime rahumeelselt edasi, püüdes mõnusat reisi improviseeritud peatustega võimalikult pikaks venitada. Aga 30 kilomeetrit pikemaks ei lähe, kui ta niigi on. Kui ka Väimela poest oli jäätist ostetud ning kesklinna kaljaputka abiga janu kustutatud, tuli siiski lahku minna.  Vahest Puiga rahvas pidas veel Johnny juures kinni, neil kaugemale kapata.