Retk Hiiumaale 27.-29. juuni 1997

Kui reisihuvilised "Hilarost" poole kuueks Katariina kiriku platsile jõudsid, oli ilm juba ilusaks keeratud. Just nii nagu tellitud saigi. Taevas oli taevakarva sinine, päike säras täies ilus ja kõigil oli kuum. Mõned minutid tegeldi kauba lastimisega bussi kõhtu, lauljate ning Hilaro fan-club'i bussi paigutamisega ja siis see kõik algaski. Isikkoosseisu kuulusid 22 täiseas inimest, 12 last ja bussijuht Meinhard. Läks pisut aega, et kõiki neid nutvaid abikaasasid, keda kaasa ei lubatud, maha rahustada, aga mis teha, mis teha - elu on selline! Aega vähe, aga tööd on küll!

Juba reisi alguses sai kõigile selgeks, et "Lõbus talupoeg" on meid lõksu meelitanud, sest kuni tänase päevani, alates esimestest operetiproovidest, räägib kõik see mees valdavalt seda juttu, mis tekstiraamatus kirjas.

Sõit Rohukülla läks lõbusalt. Libistati õlparit ja teisi karastusjooke ning püüti välja selgitada, kes müüja on. Selgus, et müüja oli maha jäänud ja nii pidime omal jõul hakkama saama. Tartus korjati NESTE bensiinijaamast üks lapsega tüdruk peale, sest ega ilma Parveta Hiiumaale pääse.

Eestimaa oli ise nagu ikka - tuttava väljanägemisega. Üldse ei tekkinud mõtet, et oled Poolas või midagi sarnast. Ikka nii, et mõni üritas heina teha ja aknast oli seda päris kena vaadata. On tõesti kena vaadata, kuidas tööd tehakse. Nii me siis kihutasime, hoolimata sellest, et üks bussijuht seal roolis oli natuke pidur. Muidu oli ta igavene sõbralik onu, ei pannud millekski, et terve bussi esiots oli lapsi pungil täis. Seda enam, et normaalsed lapsed teadagi ei istu käed põlvedel, suud kinni. Aga kui sadamani oli jäänud umbes 15 kilomeetrit ja sõidukiiruse järgi võis arvata, et praami peale ei jõua me mitte, siis oli juba natuke jama olemine. Ülle Puustusmaa läks mööda, surus kätt ja soovis õnne reisi kena alguse puhul. Vastasin samaga ja ka väga palju ei naernud. Haapsalu linnas püüdsime ette helistada, et meid oodataks, aga see kant kuulub ka nende hulka, kus midagi ei levi ja putkad ei tööta. Ei karda raskusi pioneer - sõitsime ikka edasi. Õnneks oli enne hommikust kella-viie-praami jäänud veel üks ja mingi lootus oli, et ehk võtab ta meidki pardale. Julge rasva rind on hundine, nii me praamile saimegi.

Meri on vaimustav. Päike oli parasjagu merre kukkumas ja sellest pildist ei tüdinenud. Igal pool muudkui vesi ja vesi. Imelik isegi mõelda, et kusagil võib nii palju vett ühekorraga olla. Mõni kajakas tiirles ka praami kohal. Oli soe ja õdus ja kuidagi rahulik ning pingevaba olemine. Ees ootas Hiiumaa  ning rohkemat ei osanudki nagu tahta.

Heltermaale jõudsime juba päris hämaras ning sealt otse edasi Puulaiu nimelisse kämpingusse. Sellest sai kaheks päevaks meie kodu. Kodu oli ilus. Kodu ootas meid laternate põledes ja valgustatud majadega. Kõik olid juba tiba unisevõitu, jagunesime tubadesse ning edasi tegeles igaüks omaette. Ka toad olid kaunid, puhad ja meeldivad. Pugesin voodisse ja jäin hommikut ootama, et ärgata ja aknast välja vaadata.

Hommik tuligi tasakesi, säravpuhastes värvides ja päikest täis. Köögis pisikese seltskonnaga kohvi juues ja putru keetes ning eelolevale merereisile mõeldes tuju muudkui tõusis. Puulaiu on koht, kus on inimesele mõeldud. Lõkkeplats; saun; basseinisarnane veesilm vesijalgratastega; kuivamaarattad, mida saab laenutada, et sõita rajale, mis viib loodusesse jne. Pärast hommikusööki ei olnud midagi muud, kui tuli võtta kaasa supelpüksid, mõned kastid õlut ja kilode kaupa suitsutatud tuulehaugi. Buss sõidutas meid Salinõmme sadamasse. Seal ootasid meid paadimees ja paat. Üks pisikene mootorpaat, mis mahutas kirjade järgi 12 inimest, aga seda, kui palju meid sinna peale läks, ei tea keegi - ohutuse eesmärgil oli keelatud üle lugeda. Läks järjest põnevamaks. Esimene seltskond asus teele, sihiks Saarnaki laid. Ülejäänud lehvitasid reipalt lahkujatele järgi, lootuses kunagi ka sinnapoole sõita. Tund hiljem see juhtuski. Vaatasid merele, tuleb täpike, tuleb ühelt poolt, ei ole täpike! Paat on! Sama paat sellesama paadimehega. Vat nii! Valisime kohad ja siis ei pidanud jälle muretsema, et kohe ta tii lätt, vai kohe piät käändmä. Paadimees orienteerus ainult talle teadaolevate märkide järgi ja nii me siis sõitsime 4 km meritsi, käsi laisalt üle parda vett katsumas.

Ülejäänud seltskond oli ennast laiul mõnusalt sisse seadnud - kes kadaka taga, kes rannakividel, kes paadiga merel, kes lainetes. Siis anti seda va roheliste luudega tuulevoblat (Silla Aivar pihtis, et tema olla käind ükskord vaatamas, et kas sihuke elukas pimedas ka helendab, aga polnud helendanud, sunnik) ja kesvamärjukest ning olemine tundus taevalik. Terve päeva suvitasime laiul, seal me olime - päikese käes laisalt lebades ja olukorda nautimas. Usun siiralt, et ma ei olnud ainuke, kellele seal meeldis. Kummaline, aga laulujorutamise koha pealt olime kuidagi eriti vaiksed ja tagasihoidlikud. Juba teist päeva. Ette rutates pean mainima, et valmistasime sellega härra bussijuhile pettumuse. Ülle nimelt uuris Autobaasist bussi tellides, et kas juht ohtrat koorilaulu, lärmi, tantsu ja tagaajamist välja kannatab. Meie aga, nagu öeldud, olime nii ontlikud, et kole ja viimase, s.t. pühapäeva õhtul ei pidanud bussijuht Meinhard enam vastu ja küsis meeleliigutus hääles, et kas kunagi laulu ka kuulda saab? Kes todagi viil tiid, jah.

Laiult tagasi sõitsime kogu kupatusega üheskoos, sest kas paadimiis ei ole miis vai mis! Üks aerupaat oli kusagilt juurde tekkinud, see sai rongis kolmanda koha ja kuidagi me ära mahtusime. Vaevalt, et tekkinud pilt igale inspektorile meeldinud oleks, sest isegi kajuti katusel oli liiga palju inimesi, aga inspektorit ei hakanud silma ja õnneks ei läinud me põhja ka. Veidi enne laiult lahkumist otsustas Aivar pärlipüüdja ametit proovida. Keegi ei teadnud, kuidas sellel laiul pärlitega lood on ja siis visati talle merepõhja nii harjutamise mõttes mõned dzinnid.

Aga laul tuli. Laul tuli päris õhtul lõkke ääres välja. Ma ei tea midagi mõnusamat õhtust lõkke ääres, kus on hea seltskond ja palju laulu. Oli imekena olemine. Soe ja vaikne, kui välja arvata mõned kohalikud purilendurid. Tulid tiibade vihisedes ei-tea-kust ja kõik kartsid neid. Mõned neist löödi maha ka. See oli loo kurvem külg.

Lastel oli tõeline rõõmupidu. Neid oli nii palju ja enam-vähem ühevanused ka, nii et seltsielu missugune! Üks populaarsemaid ajaveetmisvorme oli neil kiikumine. Ja täpselt nii, nagu sajand tagasi nende esivanemad, lõid ka nemad kiikudes laulu, millel oli lausa mitu salmi. Ise mäletan ainult seda, et "ma-a kiii-guun üü-le võl-liii...". Loomingulised lapsed, pole midagi ütelda.

Kätte jõudis pühapäev ja ees ootasid Kõpu tuletorn, Ristimägi ning väike kontsert Käinas. Pärast igasuguseid hommikusi tegemisi vuras buss Kõpu poolsaare poole ja seal ta oligi - Baltimaade vanim meremärk (1531). Igavene suur ja massiivne, olla 37m kõrge ja tuli pidi paistma 35 meremiili kaugusele. Mõned teadjamad inimesed oleks võinud trepi osas muidugi hoiatada, sest sellel ei paistnudki lõppu tulevat, kui ükskord üles ronima hakati. Päris üleval klõpsutati paar pilti ja vaade, mis avanes, oli kihvt. Igast kandist paistis muudkui meri ja mets. Hiiumaa olla 55% metsaga kaetud. Ei julge vastu vaielda, sest kes todagi viil tiid. Lähim ümbrus oli igatahes  metsane küll.

Järgmine peatus tehti Ristimäel. Ristimäele jõudes veendus igaüks, et mäge justkui polegi, aga see-eest olid kõikvõimalikud kohad pilgeni riste täis. Legendi järgi kohtunud selles kohas kunagi kaks pulmarongi. Et kumbki rong teed ei andnud, kihutanud need üksteisele otsa. Surma saanud ühest paarist pruut ja teisest peigmees. Ellujäänud pruut ja peigmees otsustanud oma elud ühendada. Nende mälestuseks ja selleks, et oma elus abieluõnne oleks, tuleb sinnapaika rist teha kohapeal saadaolevast materjalist. Ja neid riste oli seal tõesti loendamatul hulgal. Küll puust, küll kivist ning kõrtest ja käbidest.  Kui lõpuks see vilgas ristiehitustöö lõppes, keeras buss jälle nina kodu poole. Kodus anti süüa, lauldi hääled lahti ja kava läbi ning oligi aeg pakkida asjad ning jätta hüvasti Puulaiuga.

Kontsert toimus Käina kiriku varemetes jumalateenistuse raames. Rahvast ei olnud nimetamisväärselt palju, aga ikka oli päris põnev niimoodi esineda. Varemete restaureerimine paistis poole peal olevat, mehed aitasid pinke varjulisemasse ossa toimetada, lapsed korjati kokku ja jumalateenistus võis alata. Täiesti uus kogemus esinemise osas. Varemetes mingit eriliselt head akustikat ei olnud, aga iseennast võis päris hästi kuulda. Lood tulid nii nagu nad tulid, tubli harju keskmine, aga kohalolijatele paistis meeldivat küll. Jumalateenistust viis läbi naisterahvas ja seda oli veidi harjumatu näha. Lilled dirigendile ja paar tänusõna lõpetasid selle ürituse. Hiljem astus mingi kohalik ajakirjanik Silja juurde. Kuulu järgi oli ta meeldivalt üllatunud, et me viisi pidasime ja lubanud kohalikku lehte loo kirjutada.

Nüüd oli natuke aega jäätise tarvis ja siis sõitsime Kassari randa. Igavene mõnus kadakane pilt avanes meie ees. Kogu see saarte värk - hulgaliselt kadakaid, kive, tasane maapind, meri - paneb ainult õhkama. Tore, et Lõuna-Eestis on teistmoodi, muidu poleks suurt mõtet siiakanti tulla.

Kassari asub Hiiumaa, Muhumaa ja Saaremaa vahel ning lõpeb klibuse Sääretirbuga. Siin oligi meil tunnike-poolteist aega suvitada. Rahvas jagunes kadakate vahel nii ruttu, et ei saanud õieti arugi, kas kuskil mõni populaarsem koht ka on või mitte. Hiiumaa on suurepärane koht peituse ja trihvaa mängimiseks ja mul on nüüd tagantjärgi südamest kahju, et selle peale ei tulnud. Aga ega muidu ka viga polnud. Laotasime ennast Merlega randa kividele laiali, vaatasime, kuidas Sulev ehitas kividest oma versiooni Kõpu tuletornist ning üks suvaline, natuke kentsakas perekond sattus ka mõneks ajaks meie lähedale ja andis ühe paraja etenduse. Saime lõuatäie naerda. Siis tuli veel kaks täpikest ühelt poolt ja kui nad lähemale jõudsid, selgus, et polnudki täpikesed, vaid hoopis Lauli koos oma isaga. Suhtlesime siis nendega ka, kuna me tõesti nii lahked oleme, siis naersime veel Karini üle ja rohkem midagi tähelepanuväärset ei toimunud. Aeg sai ka otsa ja nii me sõitsimegi hästi ruttu minema, et Rain ikka kindlasti maha jääks. Trikk läkski läbi, aga Kaire kitus poolel teel kõik ära ja siis läks Alo Rainile järgi ja Rain vaeseke oligi juba peidust välja tulnud. Olime sunnitud jälle koos edasi reisima. Et praami minekuni veel aega pisut üle jäi, siis keerasime sisse Suuremõisa lossi juurde.

Omal ajal oli seal eriti vinge olnud, arvan ma. Igatahes praegu asub seal kool ja rahadega tundub neil kitsas olevat, aga siiski leidus palju vaatamisväärset. Paar akent oli seinale maalitud, pettis ära küll. Lossi taga asus suurepärane muruplats, see võlus hoobilt nii lapsi kui suuri inimesi. Läks mänguks. Alguses organiseerisid lapsed ennast natuke, heitsid muru peale kõrvuti pikali nagu silgud pütis ja hakkasid koos ühele poole veeretama. Siis tuli täiskasvanute kord. Veeretasime ka ennast kuni Oreli-Kersti karjuma hakkas. Natuke pilluti veel palli ka, nüüd reetis Alo meid ja andis palli lastele, aga muidu oli kõik endiselt OK.

Heltermaa sadamas praami oodates jagati veel pisut jäätist, pooled kivid rannast pilluti vette, sellega olid meie tähtsad asjad aetud ja seilasime tagasi suure maa poole. Praami peal läks ilgelt lõbusaks ja see kulmineerus Rohukülas "Lõbusa talupoja" jooksva ettekandega. Ees ootas mitmetunnine kojusõit. Bussis rahvas isegi laulis natuke ja kas tuli see nüüd sellest, et bussijuht pidur oli või sellest, et buss kaalus oma tonni jagu rohkem kaasakorjatud kivide pärast, aga Võrru jõudsime tubli kaks tundi hiljem kui arvata oskasime.

Otsa sai üks meeldiv merereis ja annaks Jumal ikka rohkem ja rohkem selliseid üritusi.