Esimene peatus oli Eesti piiril, kus käisime piirivalveputkas passe näitamas. Kui kõik lõpuks bussi tagasi jõudsid, saime Alo käest noomida: "Kui me iga piiri peal nii kaua aega viidame, ei jõua me kontserdi ajakski Šveitsi." Püüdsime küll igati, aga ikka kulus sõbraliku naabervabariigi Läti pinnale jõudmiseks veel pool tundi. Libedamalt läks Läti-Leedu piir, kuhu jõudsime õhtupoole.

Kuna väljas erilisi vaatamisväärsusi ei paistnud (kui aken üldse läbi paistis), siis püüdis igaüks oma aega kuidagi sisustada. Hommikul loeti muidugi ajalehti, kuigi neid sel hetkel veel värskeid uudiseid loeti kahe nädala jooksul veel korduvalt üle. Keskpäevaks moodustus bussis õige mitu hasartset kaardimänguseltskonda, õhtul ragistati ajusid ristsõnade kallal.

Ja siis kell 17.15 hõikas Rainis läbi mikrofoni maha, et hakakem üksteist lõbustama! Iga pink pidi järgemööda oma esindaja ette saatma naljalugu rääkima. Auhinnaks - purk õlut! Tükk aega oli tõesti lõbus.

Võitis Are (me ei osanud siis veel aimata, et lause "eesti mehel on seda asja ikka väga vaja" kujuneb lausa reisi motoks) ja lohutusauhinna sai härra Neissar.

On alanud Hilaro euroreisi teine päev. Buss kihutab mööda öist Poolat, vallutades kilomeeter kilomeetri järel lumist ja auklikku maanteed. Kogu reisiseltskond on vajunud õndsasse unne. Kuid juba murravad esimesed päikesekiired enesele teed läbi uduse atmosfääri  ja bussiakna taga ilmub nähtavale pilt kaunist Poola loodusest. Peagi jõutakse ka esimeste asulateni, kus ei jää kellelegi märkamata Poola autotööstuse üks helgemaid saavutusi. Peatuspaigas uuritakse masinat lähemalt ning jäädvustatakse mõned fotod.

Varajasel pärastlõunasel tunnil ületatakse Poola-Tšehhi piir ilma eriliste viperusteta.

Õhtu hakul (umbes 18.00)  jõutakse Tsehhi lääneosas paiknevasse Plzeni linna. Siinkohal tahaks meelde tuletada mõningaid fakte selle linna kohta. Mäletatavasti on 1295. aastal asutatud Plzen Lääne-Tšehhi halduskeskus ning samas ka kuulus õlletööstuslinn. Esimene õlletehas olla siia rajatud 1842. aastal.

Eks iga õllelembene reisija püüdis ka sellest pooleteise sajandi vanusest traditsioonist osa saada, mis meil loomulikult ka õnnestus. "Urgeli" nimelises õllesaalis said kõik soovijad kohalike meistrite töö vilju maitsta. 

Siit jätkub sõit edasi Saksamaa suunas ning umbes 30 kilomeetri pärast jõutakse rõõmsate ja õnnelikena ööbimiskohta - HRACHOLUSKY TRANSKEMP-i.

Sõidame, sõidame... enamasti mööda kiirteed. Ühes kohas paneme ka pisut viltu ja tänu sellele näeme ilusat saksa küla - Luigeküla. Eestis oleks see küll paras linn olnud.

14.20 - Pissipeatus. Kuna on tegemist üpriski asustatud punktiga bensiinijaama ümbruses, saab siin ka raha raisata. Kes sööb jäätist, kes kartuleid, mõni on õlle ligi võtnud.
Stardime jälle ning selgub, et buss on rikki läinud - noh, see "D" nagu tünamo või "G" nagu keneraator olla otsad ära andnud.

Teekond jätkub 15.45, ning kaugusest kerkivad mäed tunduvad esialgu pilvekuhilate või lihtsalt silmapettena. Möödume Bodensee järvest, mis oma kallastel kohtab kolme riiki - Austriat, Saksamaad ja Šveitsi. 19.15 jõuame Saksa-Šveitsi piirilinna Constanzesse, kus rohkesti leiduvatele kollastele õitele antakse taimetarkade poolt nimeks nartsissus metsicus. Pisut hiljem ületame probleemideta piiri ja olemegi Šveitsis. 

Linn oli ilus. Täis kirikuid ja muid torne, sildu ja väljakuid. Kõndisime, pildistasime, vaatasime ja imestasime, aga ega midagi mällu haarata eriti ei suutnud. Kõik tundus lihtsalt nii ilus ja lõpuks ka veel nii loomulik ja lausa tavaline, et ei tekkinudki tahtmist mingit silmapilku endaga kaasa viia. Pikapeale hakkas meie grupp lagunema pisemateks seltskondadeks, kes linna rüseluse voogudesse tõtates peagi silmist kadusid. Ja paar korda tekkis endalgi midagi kauemaks vaatama jäädes tunne, et nüüd on ka minuga nii.

Järgnevalt tuli hankida trammipilet aparaadi vahendusel, mille tööpõhimõtte tabamiseks pruukisime järgnevad pool tundi. Õnnelikena sisestasime oma 3.40 SFr, ning trammisõit võis alata.
Paari peatuse järel sisenes trammi kaks noormeest, kes seal musitseerima kukkusid ning enne trammist lahkumist ka reisijailt kaabusse peenraha said ja rõõmsatena oma teed läksid. Ega reisijadki seepärast pahameelt ilmutanud, pigem vastupidi - pisike muusikaline elamus tegi kõigi tuju paremaks.

Hostel-is oli juba suur osa rahvast toitu nõudmas. Liitusin siis minagi toidusabaga ja üsna pea minu järel ka grupike Siljast, Vaidost, Alost, Kristast ja veel mõnestki, kes mulle praegu ei meenu - vabandagu need. Mind nähes unustasid nad kõhus kraapiva näljakolli ja kukkusid õhinal seletama, et olevat leidnud ühe RIIVO's SHOP-i (pole küll õige nimi, aga nii see lõpuks ristiti), kus olevat olnud kõik see, mis mulle just oleks sobinud. Eriti olla neid vaimustanud mingid saapad ja sõrmused, mida mulle siis mõttes külge olevat säätud ja leitud see ilus olevat. No ühesõnaga olla tegemist olnud ühe KARMILT JÖRMI ROGENDS SHOPIGA. (Jörm - äge, lahe, vinge saare murdes; Rogends - rokkar). Kasutades võimalust tänan ma neid hoolitsuse eest. See tegi mulle au - TÄNAN. Kahju, et mul see elamus oma silmaga seletamata jäi, aga teie emotsionaalset õhinat arvestades oli see sünge.

Lõpuks lõigi kell ja kõik see mees ja naine pidi olema all, kogu oma nodi ja rüüga. Kohale olid jõudnud ka kohaliku kaubanduskoja direktor (kaubanduskoda olevat minu arusaamist mööda kinni tagunud ööbimise Zürichis) ja Zürichi sümfooniaorkestri dirigent, kes pidi meid kontserdipaika juhatama. Kirikusse jõudsime u. 16.30 ja asus see Zürichi kesklinnas. Tundus ta omasuguste seas küllaltki tagasihoidlik ja ka mitte eriti vana. Sellegipoolest sisaldus seal mõningaid kunstikilde, mis selle kiriku siiski unustamatuks tegid.

Lõpuks siis algaski meie missiooni peaoperatsioon. Kirikusse sisenesime bassirivis altari poolt, näitamaks nii oma kauneid kostüüme. Kuna esinemine toimus missa käigus, siis istus meie juures üks katoliiklikke tavasid tundev tädike näitamaks meile, millal laulda ja millal vait olla. Kõik sujus hästi, ka akustikaga harjusime ära ja see hakkas meile lausa meeldima, sest koor kõlas kui inglikoor - kõik oli nii puhas ja sillerdav. Eks oma osa oli selles ka aukartusel selle sümfooniaorkestri dirigendi vastu. On ta ju muusika suhtes väga kompetentne isik ja eks igaüks tahtis näidata, kui head me omas vallas oleme.

Kirikust väljumist nautis kõige enam Niilo, kes silmapilk endalt pühaduse koos koori rüüga ült kiskus ning need vastavalt koniga näos ja nahktagiga seljas asendas, kuigi teised veel kirikus kaikunud häälte lummuses heljusid.
Peale kontserti sõidutas meie vapper bussijuht meid tagasi noortemajja, läbides hõlpsalt ka kõige keerulisemad taksikoerapöörded (loe: teravad kurvid). Peatuskohas ootas meid õhtusöök ja tänusõnade vahetamine õnnestunud ürituse puhul.

Sel neljapäeva hommikul olime juba päris lähedal oma reisi sihtpunktile - Itaaliale, osakesele endisest suurest Rooma riigist. Hommikusi toimetusi pole mõtet ümber jutustada. Startisime oma Lux-Lox bussiga mõni minut pärast kella kümmet. Zürichi linna piirid jätsime seljataha poole tunni möödudes. Kuulasime ära ekskursioonijuhi lühikese kirjelduse Šveitsi riigist. Ja kui ilmnes esimesi tundemärke, et siin maal tegeldakse ka mingil määral põllumajandusega, siis sai kohe aru päritud Rainiselt... 

Mägede, orgude ning kogu maastiku ilu ei suuda mina küll siia paberile panna. Arvan, et mõned fotod siinkohal näitavad seda palju ilmekamalt. Muide, jäigi ütlemata, et teel läbi Šveitsi Itaalia poole tuli läbida kümneid tunneleid. Enne Euroopa pikima, Sankt Gotthardi tunneli (16 km) läbimist tegime lausa peatuse kehakinnituseks. Enne tunnelisse jõudmist tuulutasime bussi ning sulgesime luugid, et heitgaasid bussi ei tungiks.

Olime jõudnud Põhja-Itaaliasse. Ka siin oli elu kevadine. Kased olid kõikjal lehes ja rohi roheline. 16.30 panime esimest korda jala Itaalia pinnale. See trehvas olema (ilmselt meelega) ühe väikese poe juures. Seda kaubakeskust külastasime kõik väga agaralt. Tutvusime esmakordselt Itaalia hindadega ja tõdesime, et veinihinnad on eesti turisti jaoks täitsa soodsad, eriti kui hankida kuulus "kuueline". Kohe moodustusid "la punto"-d, et kuuene sang ära tassida.

Nüüd lõpuks läks bussi tagaistmel lahti laul, mida ka eestpoolt toetati. Varsti teatati mikrofoni kaudu rahvale, et õhutemperatuur on 24 kraadi. Hõissa! Kindlasti saame siin maal ujuma!

Kell 18.50 jõudsime Bolognasse. Tegime väikese linnaekskursiooni, mille järel vurasime ööbimiskoha poole. Nüüd olid meie abielupaarid natukene pabinas, et ehk peavad nad eraldi majades ööbima ja oma hambapasta ja seebi pooleks saagima. Aga oh õnn, kristlikus Itaalias oli seekord arvestatud eestlaste veidrustega. Meie Põhjamaa rahvas pole ju nii kirglised.
Olles end tubadesse sisse seadnud, sõime õhtust. Just seda, mida parajasti oma toidutagavaradest leida võisime. Ja oligi aeg end välja puhata uuteks eesolevateks katsumusteks. Üle poole reisi on veel ees ning täna õhtul võib head ööd soovida juba itaalia keeles - buonas noches...

Veneetsia on üks kolmest Itaalia pärlist Rooma ja Firenze kõrval, nagu väidab neid linnu tutvustav 280 värvifoto ja kolme linnakaardiga raamat (ma luban, et tervet raamatut siin ümber ei jutusta.) See on linn, mis on asutatud 118 saarele - tänaseks on enamik saari ühendatud ning järel on neid 18, omavahel ühendatud rohkem kui 350 sillaga. Veneetsia jagab kaheks Suur kanal (Canal Grande), mille ülevaatamiseks annab meile suurepärase võimaluse veetrammireis bussiparklast otse kesklinna. 

Kaubandust vältida on Veneetsias tõepoolest võimatu. Lisaks sellele seisab eranditult igal sillal vähemalt üks gondoljeer, kelle arvates just sina oled see, kes tahaks väga tema gondliga sõita (iseenesestki mõista mitte tasuta), aga ise ei julge küsima tulla, seepärast tehaksegi nende poolt ründavas stiilis vastavaid ettepanekuid. Veeliiklusvahend on aga kohalikule elanikule hädavajalik, sest enamus majade treppe lõpeb vees ja poes käiakse paadiga - maismaainimesel on selle mõttega pisut raske harjuda.

Linna arhitektuur on suursugune. Silmapaistvamaks on Markuse väljaku ääres asuv Püha Markuse (San Marco) kirik, milles väivad ka turistid ringi jalutada, kui nad on piisavalt sündsalt riides ning koerad ja fotoaparaadid ukse taha jätnud või põue toppinud. Vaadata on muidugi palju - marmor-mosaiik, maalingud, aarded, väärismetall jne. Seda kõike on raske kirjeldada, seda peab nägema.

Neid on seal ka võimalik toita, ostes spetsiaalse toidupaki, või siis lihsalt mütsiga taga ajada, nagu tegid nii mõnedki tillukesed turistid.

Peale eelpoolmainitu võib loomulikult Veneetsiast leida teisigi kauneid kirikuid ja lugematul arvul suurepäraseid ehitisi. See on piltpostkaart, kus kõik, mis sind ümbritseb, ongi tänapäeval vaid imetlemiseks mõeldud. Lisaks puu- ja juurviljaturud, kohvikud ja pizzabaarid - et seda imetlemist veelgi meeldivamaks muuta.

Kuid kahjuks on antud aeg tingimata mingil hetkel ümber ja ka inimese vastuvõtuvõime võib muljetest ummistuda. Kuigi Itaalia on imedemaa, kus valjusti mõeldud soovid täituvad, on ööpäev siingi 24 tundi pikk ja kätte jõuab aeg, mil tuleb minna (loe "ära sõita"). Eks ikka esialgu veebussiga mööda kanalit, ning seejärel autobussiga mööda teed, ees ootamas uued vallutused, selja taga unustamatu Veneetsia.

Hommik oli väga ilus. (Nii teadis Külli pärast rääkida). Minu silmad ei tahtnud aga kuidagi lahti püsida. Oleks ju võinud tikud vahele panna, kuid kahjuks praegu, tehnikasajandil, kasutavad hilarolased peaasjalikult tulemasinaid. Seega olen täitsa kindel, et esmamuljed sellest ilusast päevast lähvad lahku üldisest arvamusest. Mina isiklikult nägin midagi ilusat roosat, lillelist ning lõpuks aeti kõige põnevama koha peal üles. Aga siis olid juba mäed ja muud tasandikulasele huvitavad vaated (ehkki käisid jutud, et Haanja mägede rahval pole nende küngaste vahel mingeid emotsioone).

Ja siis hakkas paistma üks ilmatu mägi. Ja selle otsas oli üks ilmatu kindlus. Ja sinna üles viis nii ilmatult kõver tee, ja .... - kõik see oligi San Marino.  Lepiti kokku kellaaeg ning koht ja olimegi vabad linnakodanikud, keda hakkasid tülitama igasugused kaupmehed, turistid, kõige rohkem aga õel päike.

Hetkel olen  laisk ning täis lootust, et meie võrratu kroonik kõik puuduvad arvandmed ning nimed vajalikes kohtades avalikustab.

Looduslapsele omasel kombel huvitasid mind rohkem ilusad vaated ja välisilme kui detailid ning teadmine, et San Marinos on kolm põhilist kindlustorni, et linnriik on olnud kogu aeg iseseisev, et ... Kokkuvõttes võib kindel olla, et ega minultki rohkem andmeid välja pigista kui giidilt.

Tagasiteel õnnestus bussijuhil suurepäraselt varjata oma rallisõitja hinge, ning seetõttu sujus sõit meie peatuskohta mere äärde üsna märkamatult. Muidugi otsiti üles hädavajalikud lestad, akvalangid, krabipüüdmisvahendid jne. ning suunduti randa päikest võtma. Nii kena oli vaadata suuri paljaid (suhteliselt) lapsi merekivikeste ja liivaga mängimas. Kõik see on ilusasti fikseeritud ja ilmutatud ning ootab oma avalikustamise aega.

Teatavasti kestab Itaalias juba ca 10-ndat aastat kriis. Kuidas kriis tegelikult väljendus, ei olnud meie lõbusal lauluseltskonnal läbi bussiakna loomulikult tunda, küll aga võis järjekordsete valimiste taga seda aimata.

Itaalia on selles mõttes huvitav riik, et poliitilised voolud on üksteise suhtes küllalt ekstremaalse iseloomuga: nii on siin rahvagruppe, kes ihkavad "kommunismi küllust", samas ka hulganisti inimesi (eriti noori), kes on kaasa kistud fašismi põhimõtetest; Põhja-Itaalia soovib oma riiki (marurahvuslased - DU NORD), ei puudu keskparteid ega rohelisedki.

Oli kuidas oli nende pareidega, "Hilaro" võttis valimised kokku ikka talle omaselt, st. meile anti teada, et viimasel minutil olla vasakpoolsed, parempoolsed ja lõpuks ka keskmised ühise valimisliidu loonud. See rahuldas meid täiesti ja võimaldas ilma suuremate poliitiliste probleemideta oma reisipäev mööda saata.

9.45 - 11.00 peatus Senigallias - kaunis kuurortlinnas. Võimaluse ujumas käia kasutasid ära vaid Alo, Rainis ja Karin, teised solistasid niisama merekarpe korjates või lihtsalt lesisid rannaliival. Pidevat elevust hoidis üleval Riivo, küll krabidega juttu puhudes, küll veidraid nilbusid oma kodadest välja meelitades. Ühe meremiili pikkusest sai täpse ettekujutuse Kaire - umbes nii kaugele olime jõudnud peatuskohast, kui talle meenus unustatud fotokas; õnneks oli see veel vanas kohas.

Küll aga ei puudu eesti veinisilt, suuremad veinisõbrad kohtavad teisigi vanu tuttavaid. Vanahärra pakub kuulsat Verdicchio veini, esialgu vaid maitsmiseks. Saades aga täieliku Eesti rahade kollektsiooni omanikuks, ei väsi enam ta käsi pudelitelt punne päästmast, mis muidugi lauluotsa lahti teeb. Viimase loo, "Mesipuu" juhtimise usaldab Silja käbi Marisele, kes laulu viimaste taktidega koori osavalt vahele võtab.

Vasemäest allasõit sunnib pooli reisijaid taas pidur-gaas, pidur-gaas liigutusi tegema, mis meie reisi jooksul juba üsna tavaliseks on saanud.

Grotte di Frassasi koobastiku juurde jõuame kell 15.00. Pilet maksab 13 000 liiri, giid aga on itaaliakeelne. Grupist kosab nurinat, et "televiisor on ilma hääleta". Koopad jätavad normaalse mulje, ka pildistamiskeeld ei mõju kellelegi - tehakse üksinda ja grupiviisiliselt. Tähelepanu köidavad ja mõtlemisainet pakuvad "Päikesekoopas" olevad telgid, kuhu olla inimesi katsete tegemiseks ühiskonnast isoleeritud. Arvamus grupist: "seal hoiakse neid, kes pildistamisega vahele on jäänud". Keegi väidab, et mineraalide vanus on 1 milj. aastat, jumal teab.

Spello linnas peame kell 19.00 kohtuma padre Lolliga (kes oma nime tähendust eesti keeles ei teadvat). Kuna jõuame kohale kokkulepitust varem, jalutame kitsaid keskaegsena tunduva linnakese tänavaid mööda, taas imestades motorollereid ja ka autosid, mis visalt mäkke rühkides jalutamist segama tükivad. Põgus kirikukülastus ja paar fotot ning 20 minutit, mis meile antud, ongi otsas.

Alo on demokraat ning jagab nendele paaridele, kes Cervias kiilulööjatega tubasid nautisid, kahelised toad. On kuulda rahulolumõminat.

Õhtusöögi "puntod" kogunevad, gaasipliidi süütamisel selguvad mõned antud ala hinnatud spetsialistid, kelle teeneid veel paar head õhtut vaja läheb. Kes sööb suppi, kes makarone, kes limukaid. Kesköö paiku vajub seltskond sügavasse unne, enamus meist esmakordselt elus paberlinade vahel.

Selle päeva plaan nägi ette tutvumist Kesk-Itaalia väikelinna Assisi kaunite  kirikutega ja kontserti meile peavarju pakkunud padrele kuuluvas kirikus.

Isegi nüüd, paari kuu möödudes meenub mulle sellele päevale eelnenud kurnav öö, kui oma suure ja kohmaka bussiga mägiteedel padre jälgedes kihutasime, igal käänakul hing hirmust kinni jäämas. Hommikuks olin puruväsinud. Tookord tundus võimatuna, et nende järskude kurvide ja kuristikega üldse kunagi ära harjun, kuid ka siin kehtis ammune ütlus - inimene harjub kõigega.

Õhtu kulmineerus kontserdiga San Nicolo kirikus väikelinnas Folignos, mis ootamatult soojalt vastu võeti. Padre kingitud Püha Francesco lemmikmärgid said Alo õnnistava "sin-cee-roooo" saatel uut koorivormi kaunistama. Kirikurahvas oli kaugetele külalistele tänutäheks ja sõpruse märgiks küllusliku laua katnud ja veinigi voolas ojadena. Selle või millegi muu tulemusena muutusid laulud aina temperament- semateks ja meeleolu vallatumaks.

Järgnes meeleolukas marss mööda õhtust linna bussi otsides ning tilluke tanklakontsert karpi pistetud bussi kõrval.

Kokkuvõtteks võin oma silmaga nähtule ja kõrvaga kuuldule tuginedes kinnitada, et terve "Hilaro" koos oma fan-clubiga pidas sel õhtul ühe vägeva peo maha. Tuju jätkus kauemaks kui veini, laulud kestsid lõkke ääres edasi.

Ärkame Roomas, kuid meie poolest võiks tegemist olla ka ükskõik millise teise linnaga - läbisõit Igavese Linna igavast äärelinnast kestab tüütult kaua. Põnevamaks läheb siis, kui läheneme oma esimesele eesmärgile - Vatikanile. 

Kuigi oleme ammu harjunud mõttega, et kolmandik Itaalia autodest sõidavad ringi mõlgituna, pole suurem osa meist siiski sellist liiklust trehvanud enne nägema. Ristmikud on täis igas suunas pürgivaid autosid, hoolimata tuledest fooris (mingeid radasid nagunii maha märgitud ei ole). Kui kahe auto vahele ei mahu enam auto, siis mahub sinna siiski mootorratas, tsiklite vahele jalgratas... Kuhu see buss siin siis veel panna. Paneme tee äärde ja läheme otsima Vatikani muuseumi. Leiame sinna suunduva järjekorra, muuseum asuvat järgmises kvartalis. Egas midagi, ootame, seniks naudime veelgi Rooma liiklusvaateid.

Järjekord aga liigub ootamatult kiiresti, juba leiame end kassade juurde suunduvalt originaalselt keerdrajalt.

Colosseum, Rooma ehituskunsti kolossaalseim teos. Kunagi siin jalutanud tiigrid on kassideks kahanenud, müürid aga seisavad samuti kui peaaegu 2000 aastat tagasi. Meile jääb imetlemiseks ning enese igaviku taustal jäädvustamiseks 15 minutit.

Tagajärjetult püüame leida head vaadet Rooma Foorumile - igast küljest segavad majad ning aiad. Möödume Veneetsia väljakust. Veel mõned kvartalid ning pilgule avaneb Panteon. 

Trevi purskkaev (1762) on ühisretke möödapääsmatuks lõpp-punktiks. Räägib ju legend, et see, kes sinna mündi heidab, tuleb Rooma kindlasti tagasi. Arvestades purskkaevu ümber tunglevat rahvahulka on üllatav, et vees lausa rahamäed ei kõrgu. Kahtlen, et siit öösel kogutavad summad katavad olulise osa Rooma linna eelarvest. Muide, purskkaev ise oli mulle äärmiselt meeldivaks üllatuseks, sest enese võhiklikkusest tingituna valmistusin millegipärast saabuma kuskil hämaras nurgas seinast niriseva veejoa juurde.

Rooma on vana, Rooma on suur. Nii vana ja nii suur, et selle tajumisel tekib  tõrge. Sooviks juba, et Peetri kirik varjaks taevalaotuse ning Colosseumi teine serv paistaks ainult pikksilmaga. Aga nad on just sellised, nagu piltidelt nähtud, ning pildid on ammugi mälusse sööbinud. Ka ei moodusta tuntumad Rooma vaatamisväärsused terviklikku ansamblit, vaid asuvad hajutatuna kesklinnas laiali.

Päev tõotas tulla sama soe kui eelmised ja kõigi arvestuste kohaselt pidi see jääma viimaseks reisipäevaks Itaalias järgmise marsruudiga: Gionti org oma maalilise maastikuga, seejärel Firenze ja kui aega üle jääb, siis ka ööbimine Ostello võõrastemajas. Õnneks oli ühest varasemast ööbimisest kõigil juba ühised seebid, hambapastad ja muu vajalik pooleks tehtud.

Peagi sõitsime mööda Trasimena järvest ning õige varsti jõudsime Siena äärelinna. See oli bussiaknast vaadatuna üpris kena keskaegne linnake. Tutvuma meid kahjuks linnaga ei viidud, sest see oleks Ailiga jalutades pool päeva aega võtnud, nõrgemad oleksid võib-olla päevaga hakkama saanud, aga naised ja lapsed oleksid kindlasti pidanud pöörduma kloostri varjulisse rüppe Jumalalt jõudu ja meelerahu paluma.

Toskana orust läbi sõites mina juba eemalt vaatan, sealt eemalt tuleb üks täpike. Ei ole täpike, on hoopis inimene. Ei ole inimene! On naine. Ei ole naine, neiu on. Tuleb ühelt poolt kiviga. Mis sa kivi kaasas tassid! Kivi on raske! Viskab kivi minema. Teiselt poolt tuleb teine neiu, kah kiviga. Viskab kivi veel kaugemale. Kolmandalt poolt tuleb kah neiu. Eelmiste õde, kõige suurem, aga kõige rumalam. Viskab kivi kõige kaugemale. Nii saanudki Toskana org omale eepose.

Firenzesse jõudsime peale lõunat. See on linn, mis loodi 59.a. enne Kristuse sündi J. Caesari poolt. Tõlkes tähendab Firenze "õitsev" - ja seda oli see linn tõesti. Buss pargiti Arno jõe kaldal olevale Michelangelo platsile, kust avanes Firenzele fantastiline vaade. Arvestades varasemaid linnaekskursioone küsisin Aililt: "Oo, kuhu lähed, kaunis neid, sa ütle, kas tood linnaseid..."

Püha Croce kirik oli oma gooti fassaadiga ilmselt üks linna suuremaid. Siia kirikusse on maetud nii mõnigi kuulus mees: Galileo Galilei, Michelangelo jne. Nii väljast kui seest olid parasjagu käsil restaureerimistööd. Sellest hoolimata jättis Püha Croce võimsa mulje.

Püha Croce väljakul müüdi igasugust pudi-padi ja iga teine pood oli vähemalt välise vaatluse põhjal nahapood. Nii et Firenze on ka kuulus nahktoodete linn. Signoria platsil leidsime Veccio palee, kus oli võimalus ka kunstisaali külastada (Uffizi galerii). Ma ei tea kuidas teistel lauluõdedel-vendadel, aga ausalt öeldes sellest terve reisi kunstist-kirikutest jne. jne. tekkis minul küll kerge üleküllastus, nii ma siis võtsingi jäätise ja õlle ning istusime naisega ühe platsi veerde maha ja vahtisime terve tunni või rohkemgi rahvast. Ja tore oli, kuigi vahepeal pidi õlut juurde tooma.

Vihm, vein, kaardid. Vihma, muide, saame reisi jooksul esimest korda, seda ei saa loomulikult öelda veini kohta. Rainis ei kommenteeri enam kohalikku põllumajandust, vaid juba koduse Eesti oma. Lõpuks teatab ta, et tal on TEOORIA. Püüame Aloga seda Rainiselt välja kangutada, aga märkimisväärsete tulemusteta. Vein, kaardid... Vihm, muide, saab otsa, seda ei saa loomulikult öelda veini kohta.

Paar tundi saame õhtul uurida ka Saksa-Tšehhi piiriala ning seetõttu jõuame Hracholucky kämpingusse juba pimedas. Leiame Leo, kes ilmselt naudib võimalust jälle eesti keelt rääkida. Peseme ennast ja bussi, veedame aega kärarikaste lastemängudega, kuni müra palutakse lõpetada - puhkekoht ikkagi. Olgu, sõidame hoopis minema.

Kitarr ja vein käivad ringi, kuni laulusõnad hakkavad painavalt ühemõtteliseks muutuma: "Rõõm on see, kui üksi jään, lase mööda saata öö..." - "Kui tahan, siis lähen, head ööd, head ööd, siin ruumi on vähe, head ööd, head ööd..." - "Maga-maga, miks sa ei maga, kuula kuidas sulle laulan..."

Püütakse leida magamist meenutav asend. Suundun mööda bussi patja ja tekki otsima, Külli tähendab selle peale: "Kord ta kannab kõrsi nokas, kord toob pehmeid ebemeid..."

Murati piiripunktis oleme juba moraalselt valmis Euroopa karmimaks dokumentide kontrolliks, vähemasti rakendatakse seda seal eestlaste peal. Ühtegi kurdi ei avastata meie seas ka seekord. Jääb veel teekond pidulikult lõpetada, selleks tehakse peatus Räpo kandis. Meened, tänusõnad - ja, loomulikult, laul. Ning KODO-KODO.