Reis Soome,  15.-19. juuli 1994

15. juuli 1994

Segakoor “Hilaro” seekordne reis algas 15. juuli 1994, sihiks Perho Soomemaal. Kogunemine väljasõiduks oli Katariina kiriku ees. Väljasõidu ajaks oli määratud kell 14.00.

Kui enamus rahvast oli kohale jõudnud, korraldas dirigent väikese ülevaatuse. Selguse, et mõnedel kooriliikmetel ei olnud esitada täielikku vormi (puudus nokats ehk “piilu” või siis pluus). Puuduvad asjad organiseeriti üsna kähku kohale. Väimelast saadi nokatsid ja Puigalt pluusid. Lõpuks, kui kogu varandus koos ja hakati ärasõidunägu pähe tegema, üllatasid meid perekond Kütid. Neil olevat saanud parasjagu just 5 aastat hetkest, kui nad leivad ühte kappi panid. Toimus väike tähistamine ning peale seda asuti kohe teele.

Tallinnasse sõit koos väikeste vahepeatustega läks õnnelikult vaatamata sellele, et asfalt oli kohati üles sulanud. Karastusjookide eest bussis olid hoolitsenud “Cento Tridensi” esindajad, kes soovisid kõigile head janu ning riputasid üles madratsiriidest iseteenindava kassa.

Laev, millega sõitsime, kandis nime “Georg Ots” ja ta väljus sadamast poole seitsme paiku. Laevas õnnestus saada üks vaikne nurgake, kuhu panime oma kotid. Kuna sõita oli õige mitu tundi, siis jalutati laevas ringi nii, kuidas keegi soovis. Muusikaelamuse said need, kes sattusid ühes baaridest kuulama Hollandi kergemuusikakoori “Young Harvest” esinemist. Helsingisse jõudsime üheteistkümne paiku õhtul.

Helsingi sadamas oli vastas Külli (Papilloni-koori dirigent), kes koos oma abikaasaga olid meile teejuhiks Perhosse. Kuna sõita oli arvutuste järgi kuus tundi, asusimegi teele. Perhosse jõudsime lustakast ujumispeatusest hoolimata kella viie paiku, kus pered meid juba ootamas olid. Kõlasid tervituslaulud ning siis jagati meid laiali. Sellega oli üks osa reisist läbi.

16. juuli 1994

Päev algas bussis väga “ebahilarolikult”, sest enamus seltskonnast “nukkus”. Minul ei vajunud silm hetkekski kinni ja nii ma siis jälgisin, et kõik oleks kombes. Umbes poolel teel Helsingist Perhosse tehti peatus ja mõningad väga julged näkid ja noormehed käisid järves suplemas, kuigi järv oli raskesti ligipääsetav ja  pimedas ka vaevu äratuntav.

Varahommikul Perhosse jõudes oli meil vastas suur hulk autosid ja tuttavaid ning mittetuttavaid nägusid. Uimaseid hilarolasi tervitati juba palju kuuldud “Karkaja” lauluga. Alles meiepoolne “Suvetants” aitas meil väsimusest jagu saada. Peredesse majutamine läks küllaltki valutult, kui mitte arvestada seda, et “vale-Sass” oli sootuks ära unustatud. Kuid lõpuks leiti ka temale oma pere. Uneaeg enne kogunemist jäi minule isiklikult küll väga napiks, sest meil oli Pirkkoga palju rääkimist.

Hommik Perhos algas kohaliku raamatukogu tutvustamisega. See uusehitus on Perho au ja uhkus. Mõned meie seltskonnast haigutasid magusasti ja mõned tutvusid kirjandusega. Edasi näidati meile kõrvalasuvas hoones paiknevat koolimaja. Koolimajaga tutvumine lõppes muusikaklassis, kus Silja korraldas näidis-laulmistunni. Laulsime algatuseks “Põdra maja” koos liikumisega ja seejärel “... taas aknast välja vaatan ma”. See kujunes eriti lõbusaks vaatemänguks.

Edasi sõidutasid pered meid umbes 14 km kaugusele Humalajokisse, kus oli puhkebaas koos sauna ja järvega. Hakatuseks pakuti meile kohvi ja kooki. Valmistusime kontserdiks, lauldes nii üksi kui koos ka koos võõrustajatega.

Lõunasöök oli maitsev. Tegevust puhkuseks leidis endale igaüks. Mängiti noolemängu, kiiguti ja käidi saunas ning ujumas. Vesi järves oli nii mudane, et järvest välja tulles nägime välja nagu ahvid.

Õhtu jätkus lõkke ääres makkara paiste ajamisega ja õllejoomisega. Muidugi puudunud ka “Hilaro” traditsioonilised tantsu-laulumängud nagu näiteks “Jänku hüppas”, “Shooder”, “Üks peremees võttis” jne. Soomlased lõid päris innukalt kaasa. Seejärel korraldasid võõrustajad õllejooksuvõistluse. Nende kolmik ei saanud meie kuldsete kõridega triole Kersti-Alo-Are lähedalegi, meie võit oli ülekaalukas. Õhtu kulminatsiooniks kujunes perholaste ülesastumine isetegevuskavaga koosseisus 3 ”neidu”+3 “noormeest”. laulu sõnadest küll eriti aru ei saanud, aga kostüümid ja liikumine olid suurepärased.

Lõpetuseks laulsime ühises ringis veel “Noorust” ja “Hilaro” laulis oma aafriklasi. Esimene päev Soomes oli igati tore.

17. juuli 1994

Oli pühapäeva hommik.
Kohtumispaigaks oli seekord Perho kirik, mis oli ehitatud kohalikust ehitusmaterjalist, puidust.
Kokkusaamise eesmärgiks oli esitada kirikus jumalateenistusel kolm laulu. Üsna täpselt kokkulepitud ajaks sõidutati meie koori liikmeid autodega kodudest, keda kaugemalt, keda lähemalt, kohale. Jõudsime vaevu teha mõned hääleharjutused, kui algas jumalateenistus, mille alguses kirikuõpetaja meid ka tutvustas. Kohe liikus ka Silja taktikepp ja meie koor kuulutas jumalasõna, nagu seda ütles kantslis kõneleja.

Pärast pattude kahetsemist oli võimalus kõigil fotokroonikutel jäädvustada meie koori Perho kiriku taustal. Sellega ei olnud meie esinemised veel lõppenud. Samal päeval toimusid Perho alevis Perho päevad. Jalutasime natuke maad tagasi koolimaja juurde. Ürituse sissejuhatuseks pakuti lõunarooga, mille lunastamiseks pisteti pihku 20 marka maksev paberilipik. Pärast sööki kõhud pungil valmistusime ette uueks etteasteks, mis pidi toimuma sama koolimaja aulas. Nüüd sai natuke nalja ka. Katsetasime esimest korda Väimela tantsurühma rahvariideid. Mõned pidid kõhu sisse tõmbama, mõned vastupidi, et kostüümis normaalse välimusega lavale minna.
Tüdrukutel sikutasime ka vööd parasjagu pingule, tanud ja pärjad pähe ning peagi laulsime koos aktusel ühise avalaulu. Rahvast paistis sellel üritusel küll vähevõitu olevat, aga nii pidigi sellistel üritustel sealmaal kombeks olema. Kõlas tervituskõne, millele järgnes koorilaulude esitamine koos perholastega. Veel peeti seal sütitavaid kõnesid, kus räägiti kohalikust kultuurist, ajaloost ja veel kohalikust murdekeelest, mida ei tahtvat nooremad enam hästi osata ja puhuda. Nigu meilgi Võron.
Aktus lõppes ühislauluga “Kesk-Põhjamaa”. Ühisürituse lõpetuseks joodi tass kohvi, tehti mõnekümned värvifotod “Hilaro“ koorist, sest kes teab, kas niipea näeb meid nii värvilistes rahvariietes. Ainult õrnemate ja peenemate häälte esindajad said dirigendi käest riietuse pärast sugeda. Ju vist kingad olid tolmusevõitu või midagi veel hullemat.

Seega oli kohustuslik kava päevaks ammendatud ja pered sõidutasid meid kodudesse tagasi. Päeva lõpuni oli veel pikk õhtupoolik ees. Seda hakkasid meie võõrustajad nüüd sisustama. Meie pere sõidutas meid ringi mööda valla teid. Tutvustati üht põllumajanduse wirtschaft-i õppekeskust. Lisaks sellele käidi lähikonnas portselani maalimist vaatamas. 

Ringi sõites kohtasime mitmes kohas oma koori liikmeid. Kõik pered tahtsid kindlasti Perho vallast oma parimat näidata. Huvitavad kohad olid veel tinaehete valmistaja juures, siis kaltsuvaipade kuduja töökoda ja puutöökoda, mida juhtisid kolm venda. Nendest kaks venda laulsid Perho kooris ja olid ka meie kooriliikmetele võõrustajateks. Roomet venitas nende vendade pool parasjagu akordioni ja uinutas väikseid kassipoegi magama. Samas lippas maja ees traataias ringi saba liputav musta värvi koerake, kes kaaluvat pererahva jutu järgi ainult 70 kilogrammi.

Pika sõitlemise peale väsisime üsnagi ära ja otsustasime selleks päevaks oma programmi lõpetada. Õhtul käisime saunas, jõime paar väikest õlut ja jälgisime põnevusega jalgpalli MM-i finaalmängu. Peagi olid oodatud väravad löödud, võitja selgunud ja samas ka uus päev alanud. Sooviti head ööd ja kohtumiseni hommikul.

18. juuli 1994

Akna taga udutas ja paistis olevat rämps ilm, kui tuli aeg tõusta. Plaanis oli jälle kuskil käia, kus, seda ei teadnud, igatahes oli asjal midagi ehitamisega pistmist. Mahukas hommikusöök kõhtu ja korjasime A-rühma bussi peale (loe: Rain, Madis, Kaire, Kaidi + 2 kübaramoori). See, mida nad meile näidata tahtsid, JETTA-majaehitusvärk. Päris lahe, esimesse tootmishoonesse sõitis sisse palk, viimasest viidi majajuppe välja. Põle muud vaja kui osad “kokku liimida”. Vat nii. Seda nägime me seal. Ilm oli ikka kole.

Koju tagasi ja jälle õgima. Tekkis tunne, et poole oma päevast üks soomlane veedab süües.

14.00 startis buss koolimaja juurest Kaustise festivalile. Ilm oli selle sündmuse jaoks endiselt nadi ja külm oli ka ullimoodi. Ega suurt ei vaimustanud mõte, et varsti tuleb tänavalkäimise pesu eesti rahvuspesu vastu välja vahetada. Kella viieks lepiti päävärava juures kokku kogunemine, kuni selle ajani võis igaüks oma äranägemise järgi aega viita. Mõni tõmbas linna peale, mõni uudistas telkide vahel. Soomlased, va narrid, olid ainuüksi selle festivali jaoks selle väljaku ehitanud ja on seda üritust juba 10 aastat järjest korraldanud. Tegelikult oli kogu värk ikka üsna suur ja rahvusvaheline. Eesti plagu oli kah üles tõmmatud.

Ise käisin kõikvõimalikud kohad läbi. Näitused ja igasugu nurgatagused, kus pillihäält kuulda oli. Mingi punt Eestist laulis ühe õue peal lugu, kus Vändra ühes teatud metsas karu maha lasti ja kuidas sellesama karu järelejäänud poegadele “trikka” õpetati. Rahvast jagus igale poole ja oli näha igasuguseid rahvariideid. Eriti lahedad olid šotlased. Vaatad, et näe, ilus pikk tumeda peaga poisterahvas, koni hambus, ja korraga altpoolt paistavad kaks karvast jalga ja ruuduline seelik. On ikka memmekad...

Kui kell viis koos Perho kooriga värava juures trehvasime, rääkis Silja parasjagu sellest, et kas ikka minna esinema või mitte. Võttis ikka külmax see jutt, lisaks niigi jahedale ilmale. Pika lunimisega suutsime ikka ta ümber veenda. Paika pandi ka kohtumiskellaaeg, et enne püüne peale minekut hääli proovida. Siis anti ühes majas, kus sildi järgi otsustades muidu tolasid raviti, meile süüa. Oligi nigu kõht tühjaks läinud (kolm tundi juba ilma söömata oldud). Ja ilm oli kole.

Hääle proovimise ajal bussi ümber kogunes meie selja taha juba arvukas fan-club, kõik niutsusid suurest vaimustusest. Poiss- ja tütarlapsed olid kõik kenasti pesu vahetanud ja rahvariided selga saanud, Viivi oli täpselt nagu “Annekese” šokolaadi pealt.

Selsamal hetkel kui me kõik Viivit vaatasime, möödus meist kamp aborigeene mingisuguse mandri pealt. Vaatasime neid, kaelad õieli, oli ikka põnev küll. Hiljem selgus, et nad olid Malaisiast. Nägime pärast ka nende esinemist, igavene lahe etendus. Inimesed, vähemalt mõned, võivad ikka ahvist pärineda küll, arvan ma.

No neh, kuhu ma jäingi. Siis loperdasime veel mõnda aega. Enne meid esinesid “pea-areenal” soome “Leikkarid”-rahvapillimehed. Elasime neile ullimoodi kaasa ja nii õnnestuski meil publik käima saada. Onu konferansjee teataski, et Eestist ja Võrumaalt pärit “Hilaro”-koor leiab, et “Leikkarid” on igavene vinge punt ja nüüd tulevad nad kohe ise ja laulavad Veljo Tormise hädalaulud maha (pulma- häda soome k.). See pani rahva kenasti itsitama ja tundus, et koorirahvas oli küllalt rahulolevate nägudega seni, kuni lõpuks pidi suu lahti tegema. Hää timä oll ja otsa ta sai. Silja ütles, et paremini saab alati ja Alo oli tagaritta 10 näpukat ehk apsu kuulnud. (Näppudega on laulmisel pagana vähe pistmist, äkki sobiks “näpuka” asemel paremini “keelekas”? Krooniku keeleuuenduslik märkus.) Kas see nüüd nii oli või on Alo kõva kuulmisega, see tuleb järeltulevatele põlvedele lahendamiseks jätta, aga siis vaatasid kõik Helbet. Helbe oli veel esinemisest higine, see tegi seal esireas nagu heina, sest tegelikult kästigi ju rohkem nägusid teha ja kaasa elada.

Perho koori rahvas lendas robinal kokku, kui püüne pealt tulime. Ilmselt olime tubli kolmandiku aplausist neile võlgu. Plaksutati meile tõesti kaua.

Pärast esinemist kulus mõnele kohv ära, mõnele näts ja mõnele õlu. Ja kõigile  palju tantsu ja laulu. Küllile (Papilloni-dirigendile) ja veel mõnele Soomemaa elanikule oli sealne kant tuttavam kui meile ja nõnda me läksimegi teatud tantsusaali poole, mis asus umbes 500m kõrgemal mere- ja lavapinnast. Tublimad meist vallutasid selle mätta jooksupolkaga.

Kuna tantsusaal oli suljettu, valisime olemasolevaist rekvisiitidest fuajee ja mängisime seal nõrkemiseni. Vaido, vana suli, mätsis mulle isiklikult veel viimasel minutil, tuli, suudles kirglikult ja saatis koos teiste meestega mind ringi keskele. Kriipsutan alla tõsiasja, et olin ainuke naisterahvas selle meestepundi seas seal keskel, lõin silmad häbelikult maha, punastasin ja lasin varvast. Kui see Väimela-Vaido vahepeal surnud pole, siis ta naerab veel siiani.

Päev kaldus õhtusse. Unustasin märkimata, et nüüd oli ilm juba ilus. Raputasime veidi Sassi ja meelitasime ta kuni poole üheni tantsupeole. Sealt edasi on aga kuupäev ja sellest vestab Teile juba mõni teine sõber.

19. juuli 1994

Lõpuks oli kätte jõudnud see “kauaoodatud” päev, mil pidime lahkuma meile sõbraliku naabervabariigi pinnalt. Sel päeval sai voodiga õige varakult hüvasti jäetud, sest tuli pakkida oma pambud võimalikult sisutihedalt, et reisul rohkem muretu eurooplase moodi välja paista. Lahkumishetk oli määratud kell 8.00, kuid kui meie auto kohale jõudis (ja seda tegi ta seekord täpselt), polnud ärasõitjatest jälgegi. Alles mõne minuti möödudes hakkasid autod platsile vurama. Aga võib-olla olid süüdi meie kooriliikmed, kes püüdsid seda viimast minutit pikemaks venitada?

Kui kogu seltskond kokku oli kogunenud, alles siis läks lahkumiseks lahti. Olid öelda viimased tänusõnad nii ärasaatjatel kui minejatel. Ka kingitusi sai nii üks kui teine kollektiiv. Lauldi maha veel õige mitu laulu. Võeti kätest kinni ja oldi veel viimast korda üks suur sõbralik pere. Kuigi kõik oli ju hästi, millegipärast olid kõigil meil silmad niisked ja klimbid kurgus. Ei, mitte ainult lahkujatel, näha sai ka päris ehtsat soomlaste silmavett. Nii liigutav oli see kõik. Ometi oli meil hinges ja sõnades ootus, et kunagi  kindlasti kohtume jälle.

Olles astunud viimased sammud bussitrepil, ei jäänudki meil enam muud üle, kui ainult silmside oma saatjatega. Ja siis me lehvitasime ja saatsime õhusuudlusi, kuni enam kedagi näha polnud. Alles siis rahunesime ja istusime oma kohtadele. Igaüks võttis bussiistmel endale mugavama asendi, et kondid-liikmed selle pika sõidu vapralt vastu peaksid. Ju oli viimane öö Põtrade Maal lühikeseks jäänud. Selle öö mõju oli kergesti tuntav, sest meie järelejäänud (kodimaised) õlled leidsid kiiresti janused suud. Ju oli õllesõpradel rahadegagi raskusi, sest kui kuulutati välja oksjon viimasele õllele, pakuti selle omahinnale ainult 50 senti lisaks.

Sõit läks sujuvalt. Nagu ikka, meie ja Soome maanteed veel võrrelda ei anna. Tegime Soome pinnal ka paar metsapeatust, mille käigus tutvusime nende toredate kaljudega, millest maanteed on läbi raiutud. Sai sees käidud ka mingis suvituskompleksis. See oli küll kõledavõitu ilma tõttu suletud, aga ringi vaadata ikka sai. Lähedalasuvas metsatukas silmasime trolli, kes meid kutsuvalt viipas ja lastelinnakusse kutsus. Aga jah, kahju küll, selleks oleks pidanud jälle neid kalleid soome markasid kulutama. Kuid meie prominentsemad kujud kasutasid ära võimaluse end koos Trolliga fotole jäädvustada.

Pärastlõunal jõudsime Helsingisse, kus meil oli aega 5-6 tundi ringi kolada. Seda ka usinasti tehti. Paljud tegid ka sisseoste. Meie Rain tuli ka suure, Vene balalaikat meenutava kolmnurkse kastiga, kuid selgus, et selles oli hoopis kitarr.

Enne laevaleminekut, muidugi, mõtled, et kuidas need pakid läbi tolli saab tassitud. Seekord läks ülihästi: jätsime kõik bussi ja ei mingeid sekeldusi. Väike aps ikka oli – kiirustades oli bussile pilet ostmata unustatud. Õnneks oli veel nii palju ruumi, et viimasel minutil peale lubati.

Laevas otsisime muidugi kõik mugavad kohad, kus võiks telekat vaadata ja need kolm meresõidu tundi rahulikult mööda saata. Sai reelingult pilguga Helsingiga hüvasti jäetud ja nauditud suvist rannasaarte rohelust.

Egas laevas midagi erilist ei juhtunudki. Kel veel taskusse oli jäänud seda va soome kõlisevat, sai sellest kiiresti mänguautomaatide juures lahti. Targem tegu oli muidugi selle eest poes käia ja kodustele natuke nänni kaasa osta.

Tallinnasse jõudsime juba päris pimedas. Saime laevalt õige kähku kaldale, ainult bussi andis tubli tükk aega oodata. Kui jälle kord bussis olime ja mööda Tallinna poolpimedaid tänavaid koduteed alustasime, alles siis tuli see päris kodu tunne. Meel läks õige rõõmsaks. Kohe võeti üles ka esimesed lauluviied. Ei te kuidas, aga ikka oli kellelgi jäänud reisist midagi üle. Sellega sai siis oma häälepaelu vahel niisutatud. maha said lauldud kõik koori- ja lorilaulud. Kui laulust parajast tüdimus tuli, siis tantsiti – või oli see vastupidi, eks teie tea... Aga ükski inimene pole väsimatu, isegi mitte “Hilaro” liige. Ja nii võis juba enne, kui Tartusse jõudsime, siit-sealt bussiistmelt magusat nurrumist kuulda. Ainuke, kes ei võinud magada, oli meie sohver. Tema pidi meid tervelt ja puutumatult koju sõidutama. Ja nii õnneks läkski. Kuigi see oli tema töö, siiski suur aitäh ka temale.

Ja nii see reis läkski. Nüüd on see juba ajalugu ja meile on sellest jäänud kaunid mälestused.