XXII Üldlaulupeol Tallinnas, 30.juuni-3. juuli 1994

30. juuni 1994, neljapäev

Juba varakult oli meile teada antud, et sel ja sel kuupäeval ja kellaajal peame me laulupeole sõiduks raudteejaamas olema. Kogunesidki siis mõningad hilarolased, et ette võtta kauaoodatud rongisõit. Mina isiklikult polnud varem laulupeorongiga sõitnud. Kuulnud varem “laulupeorongiveteranide” muljeid, lootsin ma sellest toredat elamust saada, aga võta näpust. Ebameeldivused algasid juba kohtade jagamisel. Mõningad laiutasid nii, et algul oleksid needki vähesed Hilaro liikmed pidanud laiali istuma. Õnneks siiski see probleem lahenes. Rain tegi veel ühe kiire õlleotsimistiiru, mis tal ka õnnestus.

Ja läkski sõiduks lahti ning kohe teine ebameeldivus: ilm hiiglama palav, aga meie vagunis ei avane ükski aken. Küll me siis piinlesime selles palavuses. Viimaks läks vagunisaatjal ka süda haledaks ja ta tõi akende avamisvõtme. Selgus aga, et sellest oli vähe kasu. Higistasime küll Madisega tugevalt ja saime lukud lahti, aga need raudteelased, va sindrinahad, olid kõik aknad lisaks lukkudele veel ka naeltega kinni tagunud. Õigete tööriistade puudumisel pidime kasutama muid kättesaadavaid vahendeid. Suurte ponnistustega õnnestus meil siiski oma aken lahti saada. (Ei oska muidugi öelda, kuidas need raudteelased aknad hiljem uuesti kinni said.)

Akende avamisele järgnes suurem ihupesu ja riiete vahetus. madise valge pluus ei olnud enam teps mitte valge ja minu kehale oli see hullem kui heinategu.

Kui selle kõigega hakkama saime, võeti kotist suur “Vermut” välja. Selgus, et Airel oli just sellel päeval sünnipäev. Joodi siis seda veinikest, aeti niisama juttu, kes luges ajalehti, kes lahendas ristsõnu, kes tegi väikse uinaku.

Niiviisi sinka-vonka suure ringiga jõudis see rong hilisõhtuks pealinna. Nagu ütleksid klassikud: kui “Hilaro” Tallinnasse jõudis, oli “Missa” proov juba lõppenud. Vaido oli rongil vastas ja juhatas meid õigesse bussi, mis meid korralikult vajalikku paika sõidutas.

Oh õudust, see paik oli ju venelaste koolimaja! Erilise “elamuse” saime peldikust, mis oli peldik selle sõna kõige sügavamas mõttes.  Asi ära nähtud, käisime söömas ning seejärel otsustas enamus magama heita. Mõned nooremad ja energilisemad lubasid minna simmanile ja vist läksidki. Mina otsustasin une kasuks värvilõhnalises klassitoas. Hommikuks olid igatahes kõik elu ja tervise juures.

1. juuli 1994, reede

Minu kirjutada on laulupeo teisest proovipäevast, mis oli meile esimeseks. Ärkasime üles ilusalt värskelt värvitud põrandalt ja asusime hommikusi vajadusi õiendama. Ei taha olla ebaõiglane, aga nii rõvedaid san. sõlmi olen näinud aastatid tagasi Balti jaamas.

Lauljate seltskondi oli palju ja Tallinn on suurte ahvatluste linn. Meeldivaim oli hetkel õllesummer, kus ei puudunud ka hilarolasi. (Kõrvalisema faktina võin kinnitada, et nägin üsna mitut hilarolast sel sündmustevaesel päeval ka neli tundi laulukaare all veetmas – krooniku märkus.)

Päev olekski läinud rahulikult öösse, kui poleks saabunud “Cento Delirium Tridensi” rakukest. Kohe leiti, et ööpidu Toompeal ei saa toimuda ilma “Hilarota” (mis hiljem ka tõeks osutus). Õnneks asus majutuskoht kiviviske kaugusel Toompeast, kuhu asusimegi teele. rahvast oli platsil kõvasti koos ja meiegi mahtusime ära.

Peo avas napsune ja kokutav Mart Laar. Alguses esines “Justament”, mille vastu meil muidugi midagi polnud. Ükski tantsulugu ei jäänud vahele ja ansambli lõpetades jätkasime “Hilaro” ülemaailmselt tuntud ringmängudega. “Tantsulka” täitis mõnusalt kahe ansambli vahelise aja. “Beer Grass” ei läinud nii hästi peale ja varsti tulime majutuspaika tagasi, sest raske päev ootas meid ees.

2. juuli 1994, laupäev

Laulupeohommik tervitas meid kena päiksepaistega räpakas Stalini-aegses koolimajas. hambaid ja kõiki teisi pesemist väärivaid ihuliikmeid tuli üritada puhtaks küürida katkise aknaga peldikus külma kraanivee all. Agaramad leidsid siiski kusagilt keldrikorruselt mingi sooja duši sarnase eseme.
Traditsiooniline tatrapuder söödud, oldi valmis siirduma linna, et võimalikult meelepäraselt kasutada rongkäiguni jäänud tunde. Agaralt kasutati võimalust osa saada ka tantsupeost.
Kokkulepitud ajal kogunes “Hilaro” Võrumaa kolonni kogunemispunkti. Kuna aega näis meie järjekorrani kuluvat veel küllalt palju, tegeldi igasuguste kasulike ja vähemkasulike tegevustega: poseeriti ja fotografeeriti, söödi jäätist ning kohtuti sugulaste ja tuttavatega. Silja eestvedamisel  tegid “Hilaro” mehed edukat rahvariide-kaupa Soome-reisi tarbeks.
Lõpuks kamandati ka Võrumaa kolonn kohtadele, sest pea tuli ka meil jalge alla võtta teekond Vabaduse platsilt Lauluväljakule. Nüüd hakati otsima “Hilarole” sobivat hüüdlauset, millega vastu panna meid arvatavasti ees ootavatele marulistele tervitustele. Traditsioonilist “hurraaaaa”-d kui militaarset ja tugevate ida mõjudega hüüatust ei saa ju üks endast lugupidav koor vabas Eestis huulile võtta. Sobilikuks tunnistati palju maalähedasem “Hõissa!”. Et asjale veelgi jumet anda, otsustati iga hõiske ajal üles karata, mida ilmestati graatsiliste käärhööritustega. Mõningatel tuli see juba paari esimese prooviga päris hästi välja.
Ja läkski lahti meeletu rongkäigutamine. Hõissasid hüüti innukalt ja kui tervitusi kärmelt tulemas ei olnud, leiti põhjusi teisigi. Tervitati “Hilarot” kui parimat hõissa-koori, sopran tervitas tenorit ja alt bassi ning vahetevahel ka vastupidi. Kui juba kümme sammu ilma üles hüppamata teha sai, oli midagi imelikku lahti ja keegi orgunnis kiiresti asja ära.
Niimoodi hõisates ja hüpeldes jõuti lõpuks lauluväljakule. Kui tiir ümber laululava oli tehtud, näidati kõigile “Hilaro” kohtumispaika ja mindi söögile. Kui saabus lavalemineku aeg, koguneti häälerühmade kaupa ja käskluse peale joosti lavale tormi. Imekombel mahtus see tohutu koor siiski lavale ära. Oli ilus ja võimas tunne laulda sellises kooris ja sellisele publikule. Seda tunnet saab kogeda tõesti ainult laulupeol. Ei imesta, et paljud koorid ainult selle nimel koos käivadki.
Kuigi päev oli olnud pikk ja elamusterohke, peeti õhtul maha veel Are sünnipäev. Tants käis ümber magajate jalgade esimeste koidukiirteni.

3. juuli 1994, pühapäev

Laulupeo teine päev algas öösel Are sünnipäevaga. Pidu oli nagu pidu ikka – joodi, söödi, tantsiti ja lõpuks magati ka mõni tund. Ega see hommikune ärkamine kerge  olnud. Rahvas nägi välja küll unisevõitu, kuid peaasi, et tuju oleks hea.

Hommikul käidi duši all end väljendamas ja seejärel oli hommikusöök. Kella poole kaheni oli vaba aeg ja igaüks sisustas oma aega, kuidas heaks arvas. Laulupeo II kontsert algas kell 14.00. Alustuseks esinesid puhkpillid, siis lastekoorid, naiskoorid ja meeskoorid. Lõpuks jõudis kätte ka meie kord – laulukaare alla kogunesid segakoorid.

Kontserdi lõpulaul oli Tõnis Mägi “Koit”, mida lauldi kaks korda. Kontsert ei tahtnud kuidagi lõppeda, ühislaule jätkus ikka veel ja veel...

Kella kuue ajal korjas Cento Tridensi buss rahva peale ja peagi läks kodu poole sõit lahti. Linna sees oli väga lõbus sõit, meie maskott lehvitas kõikidele möödujatele ja nii läks liiklusummikutest välja rabelemine palju jõudsamalt.

Kontserdilt tulles ütles Kaire, et võiks kuhugi natukeseks maha istuda... ja nii see läkski. Meie armas Cento Tridensi buss läks keset ristmikku suure kolksuga katki.

Polnud muud, kui lükkama. Meie bussitäie hobujõudude juures oli see käkitegu, korra käed külge ja olimegi kõrvalteel. Kersti arvas, et lükkame korraga Võrru, mis see meil ka ära oleks. Silja pakkus, et võtaks õige bussi nööriga rongile taha, kunagi ikka kohale jõuame. Kuid nali naljaks, oli vaja välja selgitada, mis bussil viga. Kõik tahtsid suured asjatundjad olla, isegi “Hilaro” naised, kes ise suurt autoasjandusest ei jagagi, olid ninapidi kõik auto kapoti all.

Selgus, et buss on päris korralikult katki. Vaja midagi kokku keevitada, aga kus sa seda keevitust nii lihtsalt pühapäeva õhtul võtad. Kõik püüdsid vähegi oma tuttavaid kätte saada, et kuskilt abilootust oleks, kuid ei midagi. Lõpuks võtsime takso ja sõitsime sugulasest taksojuhti Mustamäele otsima. Asi polnud kerge, aga meil õnnestus ta siiski lõpuks raadiosaatjatega üles leida. Suur tänu muidugi sellele heale isiksusele, ja meil õnnestus keskööks buss siiski enam-vähem kokku tagasi saada, et vähemalt Võruni peaks kannatama ära sõita.

Õhtu oli veninud jube pikaks. Kõik olid nii väsinud, et polnud muud, kui tõmmati end bussis kerra. Loomulikult magati kogu kodutee.

Hommikul nelja ajal jõudsime alles Võrumaale. Buss vedas rahva laiali ja oligi see unustamatu pidupäev ja fantastiline bussisõit läbi.