Jalgrattamatk Haanjamaal 20.-21. juuni 1992

Matk on puhkeotstarbeline või sportlik rännak, mille sooritajad liiguvad looduses rühmadena graafiku järgi ja tunnevad rõõmu kogu ülejäänud inimkonna eemalolekust. Jalgratas on aga kahe, harva kolmerattaline jalgadega käitatav sõiduk. Jalgrattamatk peaks seega olema kahe- või kolmerattalise sõiduki grupiviisiline jalgadega käitamine looduses graafiku alusel. Oh tont, oleks enne osanud aimata, et see asi sedavõrd segane on! Aga ega sellepärast saa väljakuulutatud üritust ära jätta. Püüame sellest supist terve nahaga välja tulla hoolimata sellest, et valitsuse tasemel on matka takistamiseks meeleheitel käiku lastud viimane trump - rahareform. Hee, narrid, õlu käib meil juba nädalapäevad!

"Nooruse" juurde kogunenud seltskond on siiski pisem kui kindlameelsed "JEEE"-d küsitluslehel lubasid loota. Mitmed pidavat hoolega oma valduses olevate rublatihumeetrite rahasisaldust määrama. Eh, raha, see sulab nagu vaha... Möödakäijad seiravad meie punti kahtlustavalt, aga see on küll täiesti ilmaasjata. Küllap ei tea nad, et Õigekeelsuse Sõnaraamatu järgi on sõna "matk" tüüpsõnaks "õrn", "matkaja" aga on tüüpi "ohutu". Mis saaks olla veel rahumeelsem?

"Nooruse" juurde kogunenud seltskond on siiski pisem kui kindlameelsed "JEEE"-d küsitluslehel lubasid loota. Mitmed pidavat hoolega oma valduses olevate rublatihumeetrite rahasisaldust määrama. Eh, raha, see sulab nagu vaha... Möödakäijad seiravad meie punti kahtlustavalt, aga see on küll täiesti ilmaasjata. Küllap ei tea nad, et Õigekeelsuse Sõnaraamatu järgi on sõna "matk" tüüpsõnaks "õrn", "matkaja" aga on tüüpi "ohutu". Mis saaks olla veel rahumeelsem?

Okei, ärme tõmbame rohkem tähelepanu. Ainult grupipilt veel ja stardime. Väike Urmas ja Milja jäävad käest kinni hoides ja silmanurgast pisarat pühkides lehvitama, Kaidi, Tiina, Epp, Peeter, Vaido ja Suur Urmas kaovad hetke pärast tolmupilve, lauldes uljalt: "ikka, ikka lõuna poole, kus on Haanjamaa..."

Kosele jõudes haarab matkaseltskonda ärevus. Juba eemalt paistab tee äärde kogunenud kahtlane kohalike kamp. Kas tegemist on ekstremistide järjekordse katsega meie üritust peatada? Seekord siiski mitte, hoopis Krista ja Tõnis on valmis retkega ühinema. Ega midagi, tuleb grupipilt ümber teha. Tehakse teinegi pilt - meestest, kes oleks kah PEAAEGU matkale tulnud. Ja jälle antakse vänta.

Järgneva kulgemise käigus hakkab selguma, et mitte kõigil ei ole matkamisest päris ühene arusaamine. Kaidi, kes paremaks hoovõtuks Urvastest startinud, tormab nagu Turbo Tolmuimeja unnates teistest mööda, haarates Tiinagi hooga kaasa. Epp jälle vaatab rohkem heinamaad ja päikesepaistet. Ülejäänud püüavad mõlema äärmusega silmsidet hoida.

Nagu oligi arvata, hakkab varsti sõiduriistade küljest osasid eralduma. Krista äärmiselt sportlik ratas viskab elegantselt ja äärmiselt sportlikult keti kolinal maha. Krista ise on nüüd veidi mures, mida rattaga peale hakata, aga sõbrad ei keela hüva nõu: Räpo on ju lähedal, seal on risu mahapaneku koht! Suur Urmas aga lohutab kõiki, et tal on hea suur jupp nööri kaasas juhuks, kui mõni enam ei jõua ja tahab end üles puua. Äkitselt on kõigil jõudu rohkem kui küll. Mis muud, kui jälle vänta.

Sõidutempo on veidi rahulikum, saab mahti ka paar sõna juttu puhuda. Jutu sees kukub Peeter kelkima, et temal on läheduses jahiloss ja jaanipäevaks õlu ja üleüldse. Ülejäänud grupp teeb talle hetke jooksul selgeks, et tegelikult on ta ammu tahtnud meid sinna külla kutsuda. Jahmunud Peeter algul veidi kahtleb selles, aga siis tuleb talle kah meelde ja keeramegi külavaheteele. Koerad küll hauguvad, aga karavan läheb oma teed, mis viibki joonelt jahilossi juurde.

Maja on vägev! Seinal ripub vanaema paljunäinud kiiver. Kaidi teeb tagasihoilikult märkuse, et tema teada on multifilm "Päkapikk otsib onni" just selle maja juures filmitud. Ta ei selgita, kust ta seda nii kindlalt teab, aga aimata võib, et ta oli ise lihtsalt teise peategelase rollis. Ega ta muidu maja ees seisva päkapikuratta sadulas end nii mugavasti tunneks. Tõnis on hea mees, aitab õlut lasta. Peeter käib välja ka oma nooruspõlve matkadest üle jäänud kuivikud, ragistame neidki.

Siis tuleb Tõnisele meelde, et ta ju küpsetas hommikul pannkooke! Tiribki need kotist välja, koos võilillemeega libistatakse koogid imekähku sisse.

Vedeleme veel veidi, siis suundume edasi - otse jahilossi ümbritsevasse džunglisse, kustkaudu Vastseliina pidavat olema kõige lühem maa. Kinnitust leiab rahvatarkus, et jalgratas on hea asi - pane asjad peale ja muudkui lükka! Lükkamegi, ega enne Vastseliinat sadulasse palju asja ole. Noh, eks sai juba istutud kah.

Kõik korralikud inimesed Vastseliinas seisavad ilusasti rahavahetuse sabas. Kõige korralikumad on raha juba kätte saanud ja klapivad. Meie ei ole korralikud, istume niisama pargis ja ootame Tiinat, kes on vahepeal kuhugi sugulaste juurde pudenenud. Varsti ta tulebki, kõht täis ja nägu laial naerul. Sõidame edasi, sihiks lõunapeatuse koht - Kirikumäe.

Järveäärsed platsid on rahvast täis, tuleb suunduda järjest sügavamale metsa. Lõpuks leiame siiski platsi, mis paistab sobivat. Ujumishimu on nii suur, et kõik tormavad kohe vette. Kaidi väidab, et tema vahutab nüüd kohe Rootsi ranna poole, kui Abruka ette ei jää, ning kaob varsti silmist. Teised lobistavad ranna ääres ja kebivad varsti kaldale. Ei möödu poolt tundigi, kui veepritsmeid laiali paisates künnab kaldale ka Kaidi - Abruka, kurva, oli seekord veel ette jäänud.

Nüüd on küll kõht tühi, hakkame lõket püstitama. Vahepeal on taevas tõmbunud pilviseks, täiesti ootamatult sajab sealt maha kolm ja pool vihmapiiska. See loodusõnnetus ajab poole grupist tagajalgadele püsti, hetke pärast on nad haaranud ratta ja paremad  riided ning paanikas metsasügavusse pagenud. Õnneks suudavad nad end mõne aja möödudes koguda ning hiilivad varsti jälle lõkke lähistele, kus veenduvad, et suurem oht on juba möödunud. Nii, nüüd vesi ämbrisse ja tulele. Möödub kaks minutit ning mõlemad ämbrid jagunevad algosadeks - rahvavaenlane on meile sokutanud tinutatud lüpsikud. Et grupp nälga ei jääks, tuleb Tõnisel pangesid veidi vastupidavamaks disainida.  Lüpsikud riputatakse uuesti tulele, ümber lõkke sõlmitakse aga põnevuses kihlvedusid: kas kukub põhi alt ära või ei kuku. Võidavad need, kel kõht tühjem, saades auhinnaks maitsvad makaronid. Haarame panged ja suundume lähedalasuva sauna verandale, sest vahepeal on hakanud juba üpris usinasti tibutama.

Isuga süüakse esimene ports, inertsist teinegi, kohusetundest ka kolmas, aga makarone on veelgi järel. Tõnis heidab osava liigutusega pool portsu Tiina poole, aga ei taba. Rohkem keegi enam visata ei viitsi. Epp söödab ülejäägiga kalakoha sisse.

Kergelt tibutab veel, aga stardime siiski. Esimene peatus on poe juures, kus saame teada, et õlu maksab Eesti Vabariigis kroon ja kolmkümmend kopikat. Esimesel ristteel teeb Tiina kannapöörde ja üritab salakavalalt plehku panna, aga Suur Urmas haarab oma nöörijupi, sõlmib sellest kärmelt lasso ja püüab põgeniku hirmsat sõjakisa väljastades kinni. Piinamise käigus tunnistab Tiina, et tal tuli äkki kole heinategemise isu peale. Vihmaga?!! Kulla Tiina, vihmaga ei tehta heina! Teeme talle selle kähku selgeks ja jätkame ühises rivis.

Tõnisel läheb sõit ära igavaks ja ta vahetab ajaviiteks Epuga rattad. Kõigi üksmeelse arvamuse kohaselt näeb ta Epu madala ratta kukil välja nagu Nuu Pagadii Hunt. Äkki juhtub midagi veidrat Kaidiga - väntab ta endise hooga, edasi ei saa aga mitte üks põrm. Jälgime veidi hämmastunult seda vaatepilti, siis läheb Tõnis ja katsub lausa näpuga. Ratast, ratast muidugi, mida te siis mõtlesite!  Ja teatab, et lihtsalt pedaalid on Kaidi jõhkra tallamise tagajärjel küljest ära kukkunud. Tõnis silitab veidi ratast mutrivõtmega ja veenab hellalt teda edasi sõitma.

Ühe pedaali saabki külge ja arvab, et sellest on suure mehe jaoks küll ning sõidab ise Kaidi rattaga võiduka lõpuni, mis jõuab kätte Suure Urmase mõisas.

Püstitame rattad aida kõrvale ja tormame kohe Urmase isiklikku järve ujuma. Tiir tehtud, istume järve kaldal asuva sauna ees ja ajame juttu. Saun on muidu mõnus, ainult ahju ei ole sees, paha on kütta. Sellest aga pole hetkel midagi, sest palav on niigi, veeretame hoopis õllevaadi hoovi.

Varsti tulevad palgatud kalamehed ja hakkavad võrke lahti harutama. Esimene mast on võrgu leotamine, viimane meeste leotamine, kui veab siis saab vahepeal kala kah, ütleb teooria. Tõnis ja Peeter arvavad, et ega nii lihtsalt ei vea, ikka ise tuleb vedada ja haaravad võrgunöörid pihku. Tõmbavadki ühe ahvena välja! Teised ehitavad seni telke, heinamaal asuvast telgihunnikust valitakse välja tuttavamad. Rahvast hakkab järjest kogunema, autodega saabub igas suuruses Urmaseid ja teisigi, kel päeval olnud riikliku tähtsusega asjaajamisi.

Keskmine Urmas arvab isegi, et ratastega sõitsid need, kelle autodel polnud bensiini, aga matkajad on teadagi hästikasvatatud inimesed ja ei määra talle nii sündsusetu märkuse eest isegi mitte köögitoimkonda.

Vahepeal on kalastajate meeskond saanud tugeva täienduse Kaidi näol, kes õpetab ülejäänutele tuttuusi võrgutamise nippe. Kalad murravad võrgu peale nagu punkarid Rock Summerile, Tõnis peab alamõõdulisi mõlaga eemale ajama, sest suuremaidki on juba kõva korvitäis. Kõiksugu metsaelukatega oma töö tõttu hästi kursis olev Tiina määrab kindlaks, et saak koosneb peamiselt limuskitest. Egas muud, kui pada tulele.

Tuld siiski veel ei ole, Väike Urmas, Vaido ja Peeter asuvad seda tegema. Väike Urmas läheb tikkude järele. Poole tunni möödudes läheb Vaido Väikse Urmase järele. Poole tunni möödudes läheb Peeter Vaido järele ja leiab kaks lahkunut loomulikult õllepunsu külge kleepununa. Õnneks koos tikkudega. Väike Urmas vabandab, et tema ei saanud kuidagi ära tulla, sest tal olnud hirm oma naise pärast - see tükkinud temaga kangesti armastusest rääkima. Pada on vägev, suppi saab rohkem kui kaks ämbritäit. Aidas lastakse supil hea maitsta. Erilises üksmeeles vitsutavad Krista ja Alo, kes Vaido poolt näidisperekonnaks kuulutatakse. Supp söödud, lüüakse laul lahti. Kalurid pakuvad repertuaarile kõvasti vaheldust originaalsete vahepaladega. Ainukesena ei lase end eksitada Väike Urmas, tema jätkab endiselt selle ainuma tööga mis toidab - söömisega.

Seejärel kandub tegevus õue. Murelikult käib teiste seas ringi keskmine Urmas - ta püüab nimelt leida kedagi, kes oleks nõus tema tegude eest vastutama. Seltskond suundub teisele poole järve künka otsa tuld tegema. Hagu on juba kohal, jääb vaid õllevaat ja õllesõbrad mäkke veeretada. Tule ümber lüüakse tantsu, küpsetatakse vorsti ja istutakse niisama. Tasapisi hakkab jõuk kahanema - kes kukub järve, kes veereb mäest alla, kes tõmbab uttu või langeb samas lõkke ääres. Viimaste hulka kuulub Tõnis, kes nõuandele, et märjal maal magades võib külma saada, vastab nagu ehtne aadlimees: "Mis see minu asi on!"

Hommikuks on järel jälle ainult matkaseltskond, seegi Tiina võrra kahanenud. Tasapisi tehakse ärkamiskatseid, püütakse nii vasaku kui parema jalaga telgist välja astuda, aga enesetunnet ei paranda see mitte üks raas. Tuleb ikka järve hüpata, kuigi see näib kangelasteona. Vaido, Peeter ja Kaidi saavad sellega siiski hakkama, kaks viimast viivad veekogul läbi lausa teadusliku ekspeditsiooni, leides ja tähistades seal ühe veealuse saare.

Soojendame suppi ja sööme suitsulimuskeid. Saabub Are, kes on eriti uhke poiss - tal Eesti kroone terve kilekotitäis kaasas! Näitab neid kõigile. Tulevad ka Alo ja Krista, kes on juba tüdinenud meid Munamäe jalamil ootamast. Veename neid, et ega teise päeva hommik pole mingi naljaasi.

Valmistutakse ärasõiduks. Kaidi üritab topitsaga õlut pudelisse toppida, aga see ei taha kuidagi minna. Kõik elavad Kaidile kaasa ja jagavad häid nõuandeid, lastes janu kustutamiseks pudelist paar lonksu õlut. Huvitav, miks see pudel juba täis ei saa? Aeg on minna. Tagument tunneb sadula silmapilkselt ära ja hakkab rohekaid sädemeid pilduma, aga üldiselt ei olegi väga hull jälle ratta peal istuda. Sihiks on Suur Munamägi.  Suure hooga põrutame tippu välja, alles enne treppi saame pidama.

Ilmneb, et rublahinnad enam ei kehti, kroonihindu aga pole veel tulnud ja seetõttu saab torni tasuta. No siis peab ju ilmtingimata minema! Käime tipus, teeme pildi ja hüppame alla. Astmehaaval muidugi.

Haanja poes püüame Are kroonid õlle peale laiaks lüüa, aga midagi jäi talle vist ikka järele kah. Õlled keres, väntame edasi, palju pole retke lõpuni enam jäänud. Mingis lombis käime end veel kastmas, tal oli mingi nimi kah, aga see ei tule küll praegu meelde.

Esimesena saab rännak otsa Epul, saadame ta ukseni. Epp käib rõõmuga välja ämbritäie külma vett, aga sellest jääb suurem osa järele. Järgmisena finiseerib Tõnis, tema tirib sündmuse tähistamiseks kapi tagant pudeli välja. Lõhna peale on ka Epp kohe kohal, ta tahtnud vaadata, et mis värk ikka on. Jäävadki Epp ja Tõnis kahekesi tinistama (Epp ise küll väidab, et tema tulnud kah ära, aga seda ei mäleta keegi), teised sõidavad edasi.

Kuni kuumade pannkookidega tee ääres seisev Kersti meid jälle peatuma meelitab. Siia võiks küll jääda, koogid moosiga on imehead. Aga nad saavad varsti otsa ja välja selgitanud, et Kerstil kooke rohkem ei ole, ühmame viisakalt, et ega me poleks rohkem tahtnud kah.

Viimane nelik laguneb peale raudtee ületamist kolmes suunas ning usun, et  seoses kojujõudmisega võib nii matka kui ka tema juhtumisi valgustada püüdva kirjatüki õnnelikult lõppenuks kuulutada.