3. august 2006 – Võru-Tørshavn

Kell on üks öösel. Vihma veidi tibutab, kuid see ei takista näputäiel hilarolastel koguneda Võru kultuurimaja juurde, et sealt Fääri saartele sõitu alustada. Nimelt on Hilarol koos Võru Teatriateljeega suur au ja vastutus esindada Eestit iga kahe aasta järel toimuval Põhjamaade amatöörteatrite festivalil.
Tänavu sõidab festivalile etendus „Hing?”. „Hingega” alustati tööd juba 2004 aasta sügisel.

Niisiis reisist.
1.00 oli Võru valla roheline buss valmis meid sõidutama. Kallistame ja lehvitame saatma tulnud kodustele ja reis võibki alata.

4.30 oli Tallinna lennujaam ainult meie päralt ja me tundsime end kui kodus. Kersti pakkus näksi ja kollast tekki, Vaido pakkus õnneloosi (kes millist päeva kirja paneb). Peagi ilmus meie lõbusasse seltskonda ka operaator Mõpsik (Anti). Aeg meeldivas seltskonnas läheb ikka kiiresti, nii ka meil. Kell oligi varsti kuus ja meid hakati lennukisse laskma. Muidu kulges kõik hästi, kuid ikka peab seltskonnas olema mõni pidur. Meil oli neid lausa kolm – Kersti, Tarmo ja Taago, nad kõik katsuti korralikult enne lennukisse lubamist läbi. Tarmo pidi lausa keelt näitama. Aga see, et Antil olid käes mingid kahtlased pikad torud, see ei huvitanud kedagi. Tollionu arvas, et ega teda nende torudega saartele küll ei lubata. Etteruttavalt võin öelda, et need torud tegid õnnelikult reisi algusest lõpuni kaasa ja on Võrus tagasi ka.

6.40 startis lennuk. Poole tunni pärast rääkis lennuki kapten, et lendame 11 000 km kõrgusel, 800 km/h ja temperatuur akna taga on -55 kraadi… Kellel esimene lennusõit, sel oli päris hirmuäratav seda kuulata.
Poolteist tundi lennatud ja paistiski Kopenhaageni lennujaam. Mitu korda suurem ja  seega ka keerulisem, et leida koht kus registreerida end uuele lennule. Tekkis hetki kui tagant tulijate poolt kõlasid laused „Doktor, siin te juba olite”.  Vaido – meie suur juht lennuväljal, juhatas meid aga varsti õige kassa juurde, nii, et aega uue lennuni jäi veel ülegi.
Fääridele lendasime lennuk Atlantic Airwaysiga. See oli küll tunduvalt väiksem lennuk kui Estonian Air Tallinnast Taani, kuid oluliselt mugavam. Lennuk õhus, seadsid öö magamata olnud reisilised Võrust ennast puhkama. Ohhh seda rõõmu, kui varsti seisis sinu juures stjuardess ja andis sulle pakikese toiduga.

Tegelikult oli seda väga vaja, sest kõhud olid üpris tühjad. Anti tellis endale peale toidu ka veel kokteili mitmesuguste lisanditega, ise selle peale öeldes „Mina olen täiesti terve mees ja pean kõike seda jama endale saama”. Söödud – joodud, meel hea  ja selle peale hakkavad eestlased ju laulma. Võrus sai lavastajale lubatud, et laulame „Lillelapse” laulu igal pool kus vähegi võimalik. Esimene proov oligi lennukis, millega lavastaja rahul oli, lisades ainult: „Jumal tänatud, me oleme musikaalne rahvas”. Oma lauluga äratasime aga kohalike tähelepanu sedavõrd, et nad hakkasid meiega kohe vestlema. „Kust tulete, kuhu lähete ja mida te seal teete?” Nii jätkus juttu kauemaks ja olimegi varsti saarel.

Ilm Vagari saare lennuväljal oli just selline, et kohe pidi midagi sooja selga otsima. Kes pani selga tuulepluusi, kes kampsuni, kes kollase teki. Lennujaamas ootas meid juba bussijuht oma suure bussiga, kes sõidutas meid Fääri saarte pealinna Tørshavni, kus toimus ka festival. Pealinnas elab umbes 15 000 elanikku ja ajavahe meiega on 2 tundi. Esimesed emotsioonid bussiaknast vaadates olid fantastilised. Meie giid Aigi rääkis veidi saare kohta ja esimesed pildidki said bussiaknast tehtud. Anti: „Ma olen näinud ilma metsata maad, kuid ilma puudeta maad ma näinud ei ole”. Just selline see saar ka enamasti oli.

Festivali külalised elasid õpetajate majas, meil oleks selliseks hooneks näiteks Tartu Õpetajate Seminar.  Majas sees tervitas meid Arnold: tema oli ka see tore onu, kes vastas meie küsimustele ja üldse oli meie juhiks festivali korraldajate poolt. Meile ta meeldis. Juba nimi oli selline kodune, nagu president või kuidas. Arnold juhatas meid klassiruumi, kus me nädal aega elama peame. Pingid olid seina äärde lükatud ja keskel madratsid väga pehmete tekkide ja patjadega. Elamine sisse seatud ja kui hakati pille kotist välja võtma, selgus, et Hilaro koori on kandle-Küllile ja oreli-Kerstile lisandunud veel  uued pillimehed, nimelt vilepilli-Vaido ja mõsulavva-Maire.

13.30 kogunes kogu festivali seltskond saali, kus meid korraldajate poolt tervitati. Toimus workshop korraldaja maa poolt. Seal me häälitsesime, jooksime, trampisime jne. Lõpuks õppisime ühe suhteliselt mõttetu fäärikeelse laulu. Siis paluti kõiki maja ette, kust hakkas liikuma rongkäik pealinna keskväljakule. Mürtsus trumm ja hüüdsid pasunad, mille saatel kogu festivali seltskond kesklinna marssis. Keskväljakul pidid kõik kohale tulnud kaheksa riiki ennast tutvustama. Hilaro ju ei oska muud kui laulda ja häälitseda ning Agu ja Helen püüdsid meie poolt tekitatud häälte järgi veidi liikuda. Lõpuks anti igaühele õhupall, mille peale ta oma soovi kirjutas ja siis lasti kõik õhupallid lendu. Ilus oli.

Esimene päev lõppes meil Taani etenduse külastamisega. Enamasti seal kõik magasid, sest poolteist tundi taanikeelset etendust vaadata on liig mis liig. Unustada ei tohi ka veel seda, et üks öö jäi meil ju magamata.

Päeval küsis Taago korraldajate käest, et kas seal saalis ikka klaver ka on kus me esineme, meil klaverit kindlasti tarvis.  Kell 23.00 koputati meie toa uksele ja üks tädi küsis inglise keeles meie pianisti järele. Neil pubis mure, et klaver on, aga keegi ei oska klaverit mängida,  ehk meie pianist tuleb ja mängib. Enamus meist magas, nii ka pianist Aigi. Tädile nii öeldigi. Peale tädi lahkumist läks toas tõsiseks naeruks, sest ainult meie teame mida Aigi tegelikult selle klaveriga teeb. Peale sellist pisarateni naeru tuli meil kõigil väga hea uni.

Maire

4. august 2006 – Tørshavn, etendus

Esimese öö Fääridel saatis iga eestlane mööda isemoodi: kes aklimatiseerus täiega, kes sõbrunes rahvusvahelisel tasemel, kes tahtis magada, kuid und ei tulnud, sest ootusärevus oli hing?es, kes pidutses hommikuni ja kes magas nii kõvasti, et isegi öine sebimine meie toa ainsast uksest edasi-tagasi ei kottinud.

Hommikul ärkasime rõõmsalt ja ootusärevalt – veel täpselt ei teadnud keegi, mida esimene päev Fääridel endaga kaasa võib tuua. Siiski, tõde on see – kõik mis teed, teed endale ja elu tuleb põnevaks elada ikka iseendal! Ja siiski, siiski aitas Vilepilli-Vaido hommikul “geograafia tunnis” selgeks teha, tõmmates vaba vasaku käega tahvli ülemiselt äärelt alla Fääride kaardi ja osutades sellele vilepilliga, et kuhu Fääridel minna ja mida näha! Aga isegi kui sa püüdsid Fääridel kellelegi midagi puust ja punasega selgeks teha, siis sellest ei tulnud miskit välja. Küsite miks? Aga vaat´ sellepärast, et sellel hing?ematvalt kaunil saarel ei kasva puid ja otsitav punane maja võib osutuda kollaseks. Seega – kui sa tahad Fääridel kellelegi midagi selgeks teha, siis ikka kivist ja kollaseks, mitte puust ja punaseks, narr! Ja kiva oli seal palju. Kiva kõrgus taeva poole kauniteks, imeliselt nauditavateks mägedeks. Ikka veel tahan olla nii mõnegi Fääri mäe tipp! Just-just, mitte tipus, aga tipp. Tippu ronisime ikka ka.

Esimene mäe vallutus tuligi kohe sellel samal päeval. Väike seltskond roniski alt vaadates täiesti mõistliku mäe tippu. Vahva oli! Meie ümber laius pealinn Tørshavn, mis oli järsku kui peopesal. Silmapiiril merest kõrguvad eriilmelised mäed, mille tipud olid pilveudu sees. Õhk hämmastavalt hing?atav ja puhas. Ja kõige olulisem – PÄIKE! Ning soe. Ikka nii soe, et oleks võtnud päikese ära küll, aga kes siis Fääridele (kus keskmine õhutemperatuur on 11 kraadi) päevitusriided kaasa sikutab! No nii, mingi riietumine siiski toimus, sest selle teksti kirjutaja avastas alles õhtul enne etendust, et mobiiltelefon on ilmselt esmavallutatud mäe tipus. Ja nii oligi!

No nüüd siis etendusest HING?. Et mis meeles või? Uskõ või mitte, aga Mõsulavva-Maire vinnäs uma mõskmise lavva kohvrin Fäärele üten. Ja kahe pika pulgaga läbis kaks  tolli täiesti vabalt, no keda Teie nüüd siis arvasite? – loomulikult Anti. Aitäh – lausub selle teksti kirjutaja! Kollases teatrimajas oli väike lava. Hing?e lavastajaid sel päeval oli mitu. Riietusruum oli räpane. Siiski vahva, et etenduse tegime paljaste jalgadega, pillid käes, suus, varba otsas ja üldine meeleolu hää. Publik norm – sai naljadele pihta. Täiega tuli tagasi hoida oma naerupurskeid. Higist nõretavad Agu ja Helen.
Rahulolu ja rõõmusäde neljateistkümne eestlase silmis. Pisike ärevus peale etendust. Üheõnaga – nautisime kõik etenduse tegemist. Lavastaja oli rahul. Tark oli see lavastaja, kes mõtles välja sellise stoori. Aru sai oma moodi taanlane ja fäärlane, norralane ja rootslane, lätlane ja leedulane, iirlane ja šetlane, eestlane ja…
Õhtul pidutsesime ja hing?ega! Oli taanlaste ja eestlaste õhtu. Kes siis mida pakkus? Taanlased pakkusid kihisevat kokteili nimega Mohito, milles oli valge rumm, piparmündi lehed, jää,….
Eestlased, teatriateljee mehed pakkusid aga peole tulnutele suurepärase pantomiimlavastuse Lambatapp.
Teise öö Fääridel saatis iga eestlane jälle mööda isemoodi: kes…

Kersti

5. august 2006 - workshop, meeste kalaretk

Seekord naeratas õnn ka minule kui kirjatüki kirjutajale ja sain au osaliseks selle kuupäeva sisse mahtuvatest sündmustest kirjutada. (lühikokkuvõte).

Kui kell lõi kohaliku aja järgi 00, siis võtsin kirjutamise teatepulga enda kätte ja hakkasin kähku kirjutama. Olime parasjagu kohaliku koolimaja keldrikorrusel söögitares, kus käesoleval õhtul esitasid eestlased oma teatritükke ja Hilaro aitas oma laulujoruga õhtut sisustada. Suhtlesin naaberriigi Läti esindusega üsna palju. Nende esindaja, Kurzeme tsemenditehase mees teadis küll Munamäge ja saime tuttavateks. Seltskonnas viibisid parasjagu Anti Eelmets – (tõlge läti keelde – “Peredni Les”) ja  Tagamets (“Zadni Les”), kes esitasid väliteatri (magamistoa akende all) laval väikese etenduse, mis kestis kella väikese valgeni. Eelneval ööl kasutas seda lava just hommikutundidel Taani teatritrupp, kes mängis oma Surmalugu vist kolm korda veel nendele, kes jaksasid üleval olla. Öö saabus salaja ja varahommikuks olid enamus tagasi oma lemmikmadratsil ja norises vaikselt sügavat und. Bassi-Anti heitis värskema õhu kätte koridoris oleva madratsikuhja otsa puhkama, et hommik ja eelolev päev, kuhu oli planeeritud suur kalaretk ookeani sügavustesse, edukalt täide läheksid.

Tavakohaselt maine tegevus algas jälle hommikusöögiga keldrikorrusel, kus leidusid veel mõned õhtused tühjad õllepudelid ja lilleevaasideks olid Pasunapoiste tühjad sinise sildiga pudelid. Õnneks oli vanajumal ka kalameeste poolt ja õues kallas vahetpidamata vihma. Tõotas tulla tõsine Fääride kalailm.

Kultuuriprogrammi kohaselt oli sisustada hommikutund  eesti esindusel nn. “töötoas”. Vana hunt Tarmo viis selle edukalt ja hoogsalt liikumisi ja helisid sisse põimides tervele huviliste grupile läbi. Kõik said kõva häälega omavahel omas keeles suhelda, kuid appi võeti ka kehakeel.
Oli lõbus ja töine. Peagi lähenes keskpäev ja üks osa Hilarost, s.t. Vaido ja naised lahkusid omakeskis saartele ühe rendiautoga ja saabusid tagasi alles hilistundidel. See, mida nad tegid ja mida nad nägid sellel päeval, saate teada Merle reisipäevikust. Kehad kinnitatud, hakkasime Antiga siis kalale minekut seadma. Ilm oli vihmane ja Golfi hoovus tõi Saragasso merelt  tugevaid tuuleiile, nii teadis üks kohalik kõnelda. Kahjuks reisikorraldajad loobusid meid sellel päeval merele viimast ja pakkusid järgnevaid päevi. Aga meil oli ikka kindel plaan minna kalastama. Vaatasime oma varustuse üle, teritasime veel konkse, lasime lonksu haljast reispassiks. Vihmakeebid selga ja läks. Kurss oli otse mereranda. Tee viis kohaliku haigla tagant otse ookeani äärde kaljudele. Tuul muutus järjest tugevamaks. Vihmamantlid täitusid tuulega ja kogu aeg oli õhku tõusmise tunne ja lend lainetesse.

Tuul puhus isegi nii tugevasti, et vastutuult ei saanud  lahtise suuga rääkida ja vette soristada. Anti kui noorem mees pildus spinningut esimesena ookeani sügavustesse. Kui käsi väsinud, jätkasin mina. Seletasin talle lainete teooriat seitsmendast lainest ja näitasin, et umbes nii võib see välja näha. Sekundi pärast fikseerisid nooremad silmad hiidlaine liikumise otse meie suunas kaljude peale. Ah sa poiss, kui kiire meil mõlemal hakkas. Hetke pärast viskas merevanakene vahutavad lainetordid üle põgenevate mägieestlaste ja tahtis vägisi meid endaga kaasa viia. Enne oli lainetest teooria, nüüd praktika. Kolisime oma  püügivarustusega kõrgemate kivide otsa, et vesi meid enam kätte ei saaks. Sant tunne oli, kui keha rinnuni soolaveega koos. Kivide taga oli ookeanisügavik ca 100 m süvisega. Pommitasime seda auku ja ei läinudki palju aega, kui üks suur mereelukas konksu otsas. Kahjuks Võhandu jõe forellipüügi vahendid andsid järele ja meile jäi ainult krässus nöör.

Lõpetasime selleks korraks püügi ja tõttasime tagasi läbi linna, et osta asenduskala turult või poest. Ega halva ilmaga polnud paadsadamas peaaegu hingelistki. Kiirelt saamusime toidupoe suunas, kust tõime kaasa tuunikala kuivatatud ja pakendatud osi. Peagi olime hotellitoas, riided kähku kuivama ja uued selga. Lesisime madratsvooditel, sõime kahekesi oma kuivatatud voblat, niisutasime külmetuse peale Viru valget ja kalajuttu jätkus veel pikaks ajaks. Järele jäid ainult nahk ning lõhn, mis kattis terve toa kui märk kalalkäigust. Hiljem tõsteti haisev prügikast siiski ukse taha. Jutu käigus tekkis kõrvade vahel regivärsi mõte eelmisest päevast, mis sai ka paberile pandud ja Anti poolt tsensuuritud (vt. loo lõppu).

Õhtupoolikul läksime vaatama Islandi  etendust, mis oli üks kogu festvali menukamaid palasid. Peale etendust kell kaheksa päevakorra järgi õhtusöök, millele järgnes pidu, kus õhtut  vedasid käima Islandi esindajad. Õhtu kujunes kärarikkaks ja hoogsaks, mis kestis üle kesköö. Magamise ajaks oli ka motoriseeritud polk tagasi, lesisid hotellis ja  vahetasid muljeid päevasündmustest, kuidas kellelgi läks ja mida tegi, mida nägi. Selleks korraks siis kõik. Mis edasi juhtus,seda kirjutavad juba teised.

Regilugu ERNA retkest:

Vanasti kui Fäärid loodi
Olid saared omamoodi
Nüüd on saartel palju rahvast
Keda käudas kõikjalt kaemah
Merle Maire Viivi Kersti
Lätsi mäkke neläkesti
Kandsõ kokko paljo kivve
Millel innemb polnud nimme
Nüüd om Fääri saartõl sammas
Mille kõrval eläs lammas
Tagamets siis tekse pala
Millest saartel jälg jäi maha
Agu Helen Helen Agu
Karassiva umajagu
Hilaro siis tekse hellü
Millel täämbä olli mellü
Nii sai läbi pääväke
Midä juhtsõ Tarmoke

Kirja pani

Suur Urmas

5. august 2006 -Klaksvik, Viðareiði, Kunoy

Hommik tervitas meid sompus ja niiske ilmaga, tundus et lakkamatul õrnal vihmasajul ei tulegi lõppu. Õnneks ei olnud kohe vaja kuhugi minna, kuna meie tiimi korraldada oli selle hommikuworkshop. Pärast metsikut hommikust naeruteraapiat, mille kutsus esile seesama workshop (ja meiega koos osalenud rootslased) ja sellele järgnevat lõunasööki jagunes meie seltskond gruppidesse. Mehed otsustasid minna kalale, ülejäänud osa Hilarost – tüdrukud ja Vaido -  võtsid  ette reisi rendiautoga, mille Vaido oli juba varem üürinud 24-ks tunniks. Pärast väikest nõupidamist selle üle, kas neljakesi tagaistmel istuda on ikka hea mõte…ei jäänud Vaidol siiski muud üle kui meile järgi anda. Keegi ei tahtnud ju sellest reisist loobuda. Kahjuks oli meid kokku 6… Lootuses, et politseil ei ole meie jaoks aega (tervel saarel oli väidetavasti kõigest 2 tegutsevat politseinikku – ja pole ka ime – sellises idüllilises väikeses kohas, mis tundus olevat kõige rahulikum koht maamuna peal, vaevalt et kurikaelad erilist pahandust oleks võinud tekitada…) alustasime kella 13-ajal oma reisi. Võtsime kursi põhja, eesmärgiga külastada Nordoyggjari – põhjapoolsemaid saari.

Vaido oli  roolis, Aigi oli kaardilugeja ja ka giid, viies meid kurssi ümbritsevaga ja juhtides tähelepanu kaunitele vaadetele, mis ümbritsesid meid kõikjal ja kogu aeg. Mida edasi teekond kulges, seda kaunimaks ümbrus muutus. Ikka läbi mägede ja orgude, paremal pool lakkamatuks kaaslaseks ookean, sellest kasvamas mäed, mille külgedel nirisesid sajad ja sajad veenired, allapoole jõudes kogukamaks muutudes ja lõpuks vahutades ookeanisse suubudes. Siiski ei jõudnud kõik veenired emakese ookeani rüppe vaid tõusid tuulega üles tagasi – ka see oli kummaline vaatepilt…kõrgel mäetippudel, mida ümbritses igavene udu.

Huvipakkuvad olid ka tunnelid, millest läbi sõitsime. Algul olid need kaherealise teega, hiljem aga ainult üherealised – vastutulevad autod pidid meile teed andma, varjudes nende sõidusuunas olevatesse taskutesse. Tagasi tulles pidime seda ise tegema, ka tuled oli vaja ära kustutada kuni teine auto möödus (nagu metroorong). Tänu sellele sai Vaido ka auto armatuurlauale valguse, et kogu aeg tuledega mängima pidi .

Vahel tegime peatusi, kui hingematvad vaated meid autost välja kutsusid, ja nautisime neid. Esimene suurem peatus oli Klaksvikis, kus Aigi tahtis külastada infopunkti, et saada teavet matkaradade kohta. Klaksvik on suuruselt teine linn Fääridel – Tørshavni järel. Klaksvikis toimus mingi muusikafestival, kuhu sai ainult piletitega – vaatasime siis „aia tagant“, kuidas kostüümides (vähemalt üks oli jänes) kujud seal hüppasid ja mingi bänd tegi muusikat ka. Linn ise oli väga kaunis, asudes kõrge mäe jalamil – nagu enamus linnu ja külasid. Ometi oli iga koht omamoodi eriline, naljalt kahte ühesugust vaadet ei kohanud. Ja kuigi ka majad olid väikesed, igaüks erinevat värvi, erineva kujuga ja omamoodi ehitised, lõid nad üheskoos kauni koosluse. Isegi ei häirinud, et nad tihedalt üksteise kõrval paiknesid. Tundus, nagu oleks keegi need majad sinna mägede vahele puistanud…

Jätkasime oma teekonda läbi mägede, saatjaks lakkamatu uduvihm. Siiski ilmutas end juba ka päike, piiludes läbi pilveaukude allapoole. Läbinud viimase tunneli jõudsime lõpuks Vidoy saarele ja selle põhjaosas asuvasse Viðareiði külakesse. Jällegi lummasid meid ümbritsevad mäehiiglased – ja eriliseks tegi selle paiga just see, et mäed asusid kõik üksteise kõrval reas…suured, majesteetlikud ja igaüks omamoodi kujuga, nende vahel aga asus pisike külake (nagu päkapikumajad hiiglaste keskel). Sõitsime autoga nii kõrgele kui teed jätkus, seejärel otsustasime jala edasi minna. Rada küll edasi ei läinud (peale lambaradade), aga mäekülgi kattis pehme samblavaip, mida mööda oli mõnus astuda.

Sambla sees kasvasid pisikesed õitsevad taimed (ka mingid mustad marjad – mustikast veidi väiksemad – ja kõlbasid süüa), mis lõhnasid mesimagusalt. Jätkasime teed üha kõrgemale ja kõrgemale, ainsaks seltsiks lambad ja ka üksikud linnud. Võttis üsna võhmale, kuna teekond läks aina järsemaks ja järsemaks. Vahel tegime ka puhkepause, oodates üksteist järele ja nautides kauneid vaateid. Ja ka ilm oli läinud imeilusaks, taevas säras päike ja soojendas mõnusalt.

Riideid oli äkki liiga palju seljas Edasi muutus maapind juba nii järsuks, et sirgelt seistes edasi liikuda ei olnud eriti võimalik, keegi andis teada et alla vaadata ei või, pea hakkab ringi käima. Siis tuli appi võta juba ka käed, neljakäpukil liikumine tundus turvaline. Muruvaip hakkas lõppema, asendudes kivisema pinnasega. Nüüd heitsime pilgu seljataha – ja hing tahtis seisma jääda… Klammerdusime maapinna külge, see tundus tol hetkel ütlemata kallis olevat. Märkamatult olime roninud liiga kõrgele, püsti seista ei olnud enam võimalik – ja vähimagi tasakaalukaotuse korral oleksime end leidnud ilmselt ookeanilainetest. Maire lükkas ühe kivi veerema… ja see veeres ja veeres…kuni kadus vaateväljast – kusagil kaugel allpool ookeani sulpsatades…

Tõeliselt abitu tunne oli seal maailma ääre peal kõlkudes. Vaatepilt, mis meile sealt ülevalt avanes aga oli hingemattev, seda ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Meie ees kõrgusid kõik selle saarestiku (Norduroyggjar) saar-mäed, päike mängles mäetippudel ja ookean sillerdas nende ümber. Meid valdas täielik eufooria, adrenaliin tulvas meie veres ringi – olime tõelise „laksu“ all. Siit saidki alguse meie nn. „laksud“. Kuigi edasi ronida me enam ei saanud (elu tundus nendel hetkedel eriti kallis olevat) ja väikesed jänesed olid vaikselt põue roninud, tasus see raske teekond ennast miljon korda ära. Imeliseid kohti on ikka maamuna peal.

Mõsulavva-Maire tegi veel nalja ka – küsis, kes tahab Jägermeistrit…kui me ei julgenud ennast isegi liigutada, kartes alla kukkuda. Otsisime endale võimalikult turvalise koha (peaasi et istud kindlalt kinnioleva kivi peale) võtsime ikka viisi üles, lauldes laulu mis sobis kui rusikas silmamulku – „Istse ma maailma veerekese pääle…“ Seejärel alustasime ettevaatlikult tagasiteed, imetasakesi ohutsoonist väljudes – kes selg ees, kes pepu peal – ja võimalikult üksteise lähedal, et vajadusel jõuaks kusagilt kinni haarata kui keegi libastuma peaks. Kui ohtu enam ei olnud, haaras meid õnnetunne kogetust – olime nagu segased, purjus ilma viinata. Täielik laks ühesõnaga.

Allapoole kekseldes valmis ka vastav lauluke: „Ma võtan viina, sest olen täna happy/ ma võtan viina, sest Fäärid pole läbi/ ma võtan viina sest et rõõmus olen ma/ ma võtan viina kõigi teiega…”  Niimoodi laulu saatel möödus tagasitee poole kiiremini, allapoole jõudes tundsime, et meil on lihased olemas ja autosse jõudes valdas meid rammestus. Pisikese ringlemise järel leidsime tee ka küla serval rannikul asuva kirikuni, ronisime alla ookeani äärde et vesi ära katsuda – ja ei arvestanud ootamatute lainetega, mis meie niigi (higist) märjad jalad korralikult märjaks kastis – ja mitte ühel vaid kõigil kes sõrme märjaks üritasid teha. Heitsime pilgu ka mäeküljele kus me sangarlikult ronisime… ja alt vaadates tundus et see ei ole võimalik, et me seal kõrgel olime. Ülevalt ei olnud näha kaljusid, mis ookeanist alguse said. Fääridel ei olegi vist kusagil randa, kõikjal ümbritseb 120-150m sügavune ookean saari.

Tagasisõit möödus üsna vaikselt, kuigi aeg-ajalt naersime mõttetute lausete peale – iga üksik sõna tundus ka naljakas. Tee peale jäi veel üks huvitav mägi, kus poole mäe peal oli platoo, selle taga ääres aga kõrgusid nn. „Amfiteatri kaljud“. Vaido parkis auto ja läksime jälle välja, aga alt ei olnud eriti neid kuulsaid kaljusid näha. Kersti tahtis väga ka sinna ronida ja kuigi me olime väga väsinud eelmisest matkast, saime Vaidolt 20 minutit aega ja tormasime kahekesi üles. Sellel mäekünkal kasvas aga lopsakas, üle põlvede ulatuv hein, mis pealegi oli veel märg – aga me ei hoolinud ka sellest. Kahlasime läbi märja rohu, jalad lirtsusid ja keel oli vesti peal – üles jõudes oli vähemalt minul veri kurgus, nagu oleksin 2 km ajale suusatanud.

Üleval haaras meid jälle eufooria, seal oligi nagu amfiteater, mustad kaljud kaardusid uhkelt ja majesteetlikult, moodustades nagu suure aia kahe mäe vahele. Üleval oli kõik udu sees, see tegi kõik salapäraseks ja iidseks… Kersti ronis suure kivi peale ja sirutas käed taevasse… me olimegi nagu taevas… saades nagu mingit jumalikku jõudu sealt ülevalt. Järjekordne laks. Nägime ka ühte jänkut seal ringi silkamas, ei olnudki mägedes ainult lambad. Vaatasime ka alla – Vaido ja tüdrukud olid pisitillukesed, nagu sipelgad. Kahju oli alla minna, aga kell oli juba palju, õhtusöögist olime niikuinii ilma jäänud (sellest hoolimata saime rikkaliku õhtusöögi, kuna korraldajad olid ülihoolitsevad) ja päris öö peale ma ka ei tahtnud jääda.

Tagasiteel tunneleid läbides oli Vaido juba peaaegu nagu kohalik, ainult et me ei saanud veel eriti hästi aru kui kaugel on vastutulev auto ja läksime liiga vara taskutesse. Kuid parem karta kui kahetseda, pealegi lasus Vaido õlgadel suur koorem Hilaro naisi, kelle eest hoolitsemisega ta suurepäraselt hakkama sai, taludes ära nii naiste mula kui ka eufooriapuhangud. Õnnelikult koju jõudnud leidsime eest tühja toa ja 2 kuhjaga täis taldrikut (kala, kana ja muud paremat), tuju oli kõigil super ja aina paremaks läks, õhtusöögi juurde premeerisime ennast brändiga. See õhtusöök ilma taldrikute ja kahvliteta, ainsateks söögiriistadeks oma armsad käed jäi kuidagi eriliselt meelde – ja kindlasti jäi meile eluks ajaks meelde see võrratu vaade, mis avanes Vidoy mäelt… kui me ei julgenud ennast liigutada ega isegi kõvasti hingata. Minu jaoks oli see ronimine sinna maailma veerekesele selle reisi kõige vapustavam elamus.

Merle

6. august 2006 – Saksun, Tjørnuvik, Gjógv, Eiði

Hommikul ärkasin jutukõmina peale. Anti oli tulnud  õhtuselt peolt koos läti tüdrukuga ja püüdis Agule ja Tarmole midagi selgeks teha. Ilmselt oli kell veel päris vähe, sest teised magasid ja nii keerasin teise külje ja magasin edasi, kuni Aigi meid äratas. Meil oli õhtul kokku lepitud, et jätkame hommikul vara sööki ootamata sõitu rendiautoga. Plaanis oli vaadata Streymoy saare põhjaosa. Hommikused veeprotseduurid tehtud, hommikusöök kaasa pakitud, läksimegi kuuekesi välja. Maire jõudis veel tassi kohvi teha, kuid joomiseks toas aega ei jätkunud. Seetõttu aitasimegi kõik kaasa võetud tassi tühjaks juua. Maire, lahke tüdruk nagu ta on, arvas, et talle piisab tassist,  kohvi pole vajagi.

Fääri saared on vulkaanilised. Rannikul on hulgaliselt fjorde, nende kallastel on külad ja linnad, mis paistavad erksana läbi roheluse. Eemal kõrguvad mägede rohelised nõlvad ja tumedad kaljud. Erinevate laavapursete tulemusel on  kaljude pind kirju.
Ilm oli hommikul nagu Fääri ilm ikka – pilves, niiske, soojakraade 14 ringis. Sõit läks meie peatuspaigast üles põhja poole mööda loogelisi kahesuunalisi teid. Tunnelist välja sõites oli vihmasadu ja tihe udu. Mäetipud ei olnud nähtavad. Saare põhjapoolne osa on mägisem. Siin kulgeb tee fjordi ääres ja mida põhja poole seda kitsamaks teed lähevad. Üleval põhjas on tee ainult ühe auto laiune ning vastutulevale autole tuleb teed andes “taskusse” minna, kuid neid on üsna tihedalt.

Hvalvíki külas asub Fääride vanim puukirik, mis sai kõigil pildile võetud. Kahjuks ei olnud see avatud, ei saanudki näha milline see kirik seest välja nägi. Edasi sõitsime mööda Saksuni oru kallast. See on ilmeilus sügav org, mis lõpeb fjordi suubumisega. Tee oli hästi loogeline ja kitsas piki järve kallast.  Lõpus asus väikene küla maailma veere peal ja isegi tänavavalgustus oli seal olemas. Kuna sadas ikka uduvihma, vahepealse  päikesepaistega, siis tekkis tee äärde vikerkaar, mis oli nii lähedal, et oleks tahtnud  otsast kinni võtta aga ei õnnestunud. Sõitsime sama teed tagasi (teisi teid lihtsalt pole) ja Hvalvíki külast pöörasime järmisele teele, mis viis meid saare põhjapoolsemasse külla amfiteatrikujuliste mägede vahel.

Seal piirasid meid kaks kohalikku Fääri terjerit ja lausa sundisid meid endiga mängima. Koer võttis maast kivi, pani Vaido ette maha ja ootas. Kui temast välja ei tehtud, võttis koer kivi ja pani lähemale ning tõukas ninaga veel edasi, et ikka märgataks. Siis tuli see kivi visata kaugemale, et koeral oleks, mida otsida ja tagasi tuua.

Vaido oli koerte lemmik, meist nad eriti ei hoolinud. Siit külast avanes vaade kahele kivikaljule. Legendi järgi olla Islandi hiiglane ja tema naine püüdnud pukseerida Fääri saari Islandile. Nad panid köie umber naabersaare tipu aga vaidlesid nii kaua, et päike tõusis ja nad muutusid kivikaljudeks. Nii nad paitavadki üks suurem, teine väiksem, nagu inimesed meres.
Üks fantastiliseimaid vaatepilte avanes meile 140 m kõrguselt langevalt koselt. See olla Fääride kõrgeim kosk. Siin said  kõik oma laksu kätte. Vee langus oli sedavõrd võimas, et kohin kostis kaugele. Tundus, nagu vesi laguneks pärlikesteks, mis kõrgelt kalju otsast alla kukkudes purunesid. Seda kõike vaadates hakkas peagi ringi käima. Et ikka veel lähemale saada ja kosedušši võtta, ronisime mööda libedaid kive päris kõrgele kalju serva äärde, ja tegime hulga pilte.

Kersti arvas, et laksu all olevad inimesed pidid üsnagi mõttetud olema, aga meie tundsime end kõik hästi ja olime sõiduga ülimalt rahul.
Lõunasöögiks jõudsime elamiskohta tagasi. Vaido tagastas rendiauto ja ees ootas festivali toimkonna poolt korraldatud  bussiga ringreis naabersaarel.

Algas kõik sellega, et kogunesime kahte bussi. Tørshavnist läks sõit juba mitmendat korda sama teed põhja poole, kuid seekord sõtsime üle silla, mis ühendas kahte saart Eysturoyd ja Streymoyd. Sõidu ajal rääkis giid meile  Fääride ajaloost, nende koolisüsteemist, kultuurist. Esimene peatus oli kohas, kus kolm küla moodustavad piirkonna, mis  kunagi oli koduks kuulsale viikingipealikule, kes olnud  tark ja salakaval mees. Ta kaitses viikingite traditsioone. Selles külas on kaasaegne põneva arhitektuuriga kirik, mis valminud eelmise sajandi lõpul. Kirikus oli vitraažist altarimaal, laelambid ja seinalambid ning väga, väga hea akustika.

Edasi tegime peatuse Eiði külas. Sealses kohvikus kostitati meid pannkookide ja moosi ning vahukoore ja kohviga. Ringi jalutades tundsime tõelist meretuult. Maa peal püsimiseks pane või triikraud taskusse (olin juba eelmisel päeval korra maapinna jalge alt kaotanud ja kartsin sama kordumist). Veidi edasi sõites vaatasime neid kahte kivikaljut (vaidlevat Islandi hiiglast ja tema naist), mida hommikul juba nägime, kuid nüüd teisest suunast. Täpsemaks tutvumiseks oli ka binokli kasutamise võimalus.

Ja edasi algas tõus. Tee kulges ümber Fääride kõrgeima tipu, mis oli 882 m kõrge. Mount Everest on küll 8 km kõrgem aga kõrge mägi oli seegi ja bussiaknast alla orgu vaadata oli päris jube.
Kuid õnnelikult lõppes seegi sõit ja õhtusöögi ajaks olime tagasi.
Ka sellel õhtul oli sööklas pidu, kus meiegi olime osalejad. Sõime kaasa võetud snäkke, lasime kohalikul õllel hea maitsta, tegime mõne tantsu ja tundsime end muidu hästi. Kell oli juba paar tundi uut päeva tiksunud, kui väsinuna madratsi peale heitsin ja kiiresti uinusin. Teiste piduliste tuleku kohta info puudub.

Viivi

7. august 2006 – Tørshavn, Vestmanna

Päev algab korraliku fääri ilmaga – on pilves ja sombune, kuid mõnepäevane olemise kogemus saartel lubab arvata, et päeva jooksul jõuavad ilmaolud korduvalt muutuda. Hommikuse üllatuse valmistab sedakorda Tarmo, olles vahetanud värvi ja karva, sarnanedes seetõttu hülgega, aga tema on ju õppinud näitleja. Pealegi on kirjanduse põhjal teada, et hülged on Fääridel üsna arvukalt levinud.

Ajendatuna soovist tuua koju sõpradele midagi põnevat ja fäärilikku, võetakse hommikupoolikul ette retk kaubandusse. Teadmine, et olulisim tegevusvaldkondFääridel on kalandus, annab mõtte, et mõne põneva kalakonserviga sobiks ju küll Eestimaale naasta. Paraku selgub kaupluses, et kohalik kala on poelettidel saadaval enamasti värskena ning veidi ka kuivatatuna ja mingeid konserveeritud tooteid Fääridel sellest ei valmistata. Üsna keeruliseks osutub ka fääri õlle hankimine. Range alkoholipoliitika tulemus on see, et pealinnas on ainult üks sellesisuline riiklik kauplus, millest õlut saab osta vaid kasti- või karbikaupa. Turisti peale on aga ikkagi mõeldud ja valmistatud kuuene komplekt erinevatest õllesortidest.

Esmaspäeva säravaimaks sündmuseks on laevasõit. Seiklus algab bussisõiduga pealinnast Vestmanna linna, kus laevuke on juba ootel. Maire poolt avaldatud lootus, et saab sõita ookeani nurki mööda, osutub tõeks, sest laevasõit kulgeb tõepoolest Streymoy ja Vágari saarte vahel, mööda lahesopikesi ja grotte ja neemi ja kaljunukke. Uudishimulikud hülged piidlevad meid üsna lähedalt, tähelepanelikel õnnestub oma silmaga näha ka lunni, omapärase nokaga lindu, kes siiski kiirelt sukeldub kui vaatlejaid liiast saab.

Pilt sellest, kuidas linnud ülinappidel kaljunukkidel pesitsevad on tõesti muljetavaldav. Mereretke ajaks on ilm pööranud hoopis teise näo, on küll väga tuuline, aga päike särab ja laevajuht pakub reisulistele tõelist kiirust ning hüplemist laineharjadel. Hilarolaste rõõm väljendub laulmises ja ettekandele tulevad kõik sel hetkel teadaolevad mereteemalised laulud. Fääri merelaks on tõeline.

Merelt naastes õnnestub lehvitada just pealinna suunas lahkuvale bussile ja nõnda avaneb võimalus paar tundi ümbruskonnas ringi jalutada.

Aeg, mis Fääridel kulgeb niiöelda kohalikus fääri rütmis ehk siis kõik asjad toimuvad omal ajal ja samas ka õigel ajal, on ometi tänaseks jõudnud festivali lõpuõhtusse. Pikad, pidulikult kaetud lauad toovad kokku sadakond festivalikülalist ühisele piduõhtule. Riikide esindajad seavad sõnu, tänavad ja kiidavad, jagavad kingitusi. Eestimaa ja Võrumaa poolt jääb tänutäheks korraldajatele ja osalejatele Lillelapse laul meie etendusest. Meie grupi kohalik sõber – Arnold – suhtleb üliaktiivselt ja rõõmsameelselt. Tüdrukute mure, et juba mitu päeva pole pakutud midagi magusat süüa, saab sel õhtul murtud, sest pidusöögi kolmas käik on tõepoolest magustoit – küpsetatud banaan jäätisega. Õhtu edenedes läheb ikka tantsuks ja takanajamiseks kah ning pidu kestab varajaste hommikutundideni.

Aigi

8. august 2006 – Tørshavn – Kopenhaagen – Võru

Kahjuks pean selleks, et tagasisõiduni jõuda, minema natukene ajas tagasi ja meenutama 7. augusti kalastuslaksu millest nii mõnigi hilarolane ilma jäi. Täpsemalt järele mõeldes olid kalastuslaksul hilarolastest ainult Anti ja Suure Urmase kalastajahing mis soovinuks kah rahuldust saada koos ühendusega TAGA ehk siis ühendusega Tarmo,Agu, Glen ja Anti. Kuid Suur Urmas oli sunnitud sellest loobuma, kuna ta (nagu ta ka oma hilisemates salajastes ülestunnistustes väitis) oli suurest lollusest lubanud ja ka kinni plekkinud mineku laevalaksule.

Niisiis, asudes asja kallale, oli meil plaan minna kalale. Kuiva trenni oli tehtud juba oma kolm päeva küll ja soov hinges kogeda ookeanilt püüki oli nii suur, et kaine mõistus oli juba lennus. Asusime kohe tegudele ja kasutasime tõlgi ja telefoni hiilgavat koostööd ja pöördusime telefonitsi õkva i-punkti poole. Saanud sealt kalastustrippide korraldajate numbreid, asusime piinama oma hiilgavate ideedega tripikorraldajaid. Kuid nüüd selgus kurb tõsiasi, et need kuramuse fäärlased polegi nii sõbralikud ja vastutulelikud. Nimelt ei korraldanud nad meile just sellel soovitud päeval trippi, väites, et tripp toimub alles homme, st. 8. augustil. Kuigi me kurtsime oma muret, et oleme sellel ajal juba lennukis ja ei saa kuidagi kauemaks teie maale jääda, ei olnud nad nii vastutulelikud, et oleksid neli eesti kalurit ookeanile viinud.

Nüüd olime me tohutult pettunud, kuid kui õige kalur tahab ikka kalale minna siis ta seda ka teeb. Olime ju sellel momendil täiesti terved mehed ja me pidime kõike seda jama mida soovisime saama. Ei enam polnud mehepoegadel aega molutada vaid vedasime jalad kõhu alt välja ja kohe ookeani poole koos kalastusvarustusega. Kuid nagu õigele kalastajale kohane, käis ka meie tee läbi alkopoe kust soetati korralik kastitäis õllesid, et kalastusretkel igav ei hakkaks. Õlled käes asusimegi siis ookeani poole, kast õlut meeste vahel ja meel lõbus. Püüdsime ja turnisime tunni, kaotasime selle ajaga landi ja siis veel tunni aga ei midagi. Asusime parematele jahimaadele ja otsisime uue püügikoha. Teel uude kohta leidis Anti aga rannast auguga kivi. Kordan – AUGUGA KIVI!!! Augu läbimõõt oli ikka hea mitu sentimeetrit ja kivi kaalus vaat et vast oma 30 kg. Vähe leidmisest – see võeti ka kaasa ja tiriti Fääri koju. Aga uus kalastuskoht oli meile õnnelik. 37 viskega saime kätte esimese ja kahjuks ka viimase ookeani kala. Seega tasus retk ära ja laks oli kalastuslaks oli kirjeldamatu.

Käes on 8. august ja peaks nagu kojusõidupäev olema. Aga sellest on asi kaugel sest eestlased koos Suure Urmase kasupoja ja Urmase miniaga  ja islandlastega ja taanlastega ja kes teab veel kellega pidasid öist laulu-tantsupidu mis lõppes sellega millega ta lõppes. Hommikutunnid olid jõudnud kätte ja eestlasi ärkas ridamisi, just nagu oleks toimunud suur ärkamisaeg. Paljude nägudes oli märgata väsimust kuid nii mõnigi suutis veel naeratada. Kojusõiduni oli veel tükk aega ja ei jäänudki muud üle kui minna linna viimast raha kulutama. Ainus mees, kes lonkis kaasa niisama ega teinud sisseoste oli Suur Urmas, kes väitis, et tal on selleks naine, kes ostab asju kokku. Mina ei raatsinud kuidagi oma raha ära raisata aga olin sunnitud ostma siiski Helenile lepituseks hülge kuna ta mind eelmisel päeval hülgas. Hülges ostetud, juhtusin peale Urmase ja Tarmo vestlusele kus pada sõimas katelt. Nimelt oli Suurel Urmasel suur arusaamatus lahendamata. Ta sai aru miks lavastaja oli teda just reisiseltskonda välja valinud aga ei saanud aru miks lavastaja vedas samale reisile kaasa ka Urmase naise. Nii nad siis seal tülitsesid ja sõimasid teineteist, et enam sellist õnnetust ei juhtuks tulevikus.

Kell aga aina tiksus ja tiksus kuni oli aega koos islandlastega bussi istuda ja lennujaama poole kimada. Fääri saartelt lahkudes olime sunnitud läbima eriti range piirikontrolli ja laduma kõik oma metallasjad kandikule ja siis ise turvaväravatest läbi minema. Kui pooled eestlased olid juba läbi väravate läinud ja ootasid teisel pool, märgati lennujaamas jooksmas neidu mustas kleidis, must kohver peos. Tuli välja, et tegu oli Kerstikese kohvriga, millele arvatavasti unustati nimi peale panna. Õnneks leiti Kersti üles, kes tunnistas ausa inimesena, et tegu tema pagasiga ja nii osati siis seekord kohver õigele lennule panna. Kuid seoses selle Kersti õnnega kaasnes ka ebaõnn. Nimelt jäi meil nägemata ehedalt, kuidas mõni pagas lennureisil kaduma läheb. Olime sellele juba nii lähedal, aga jälle ei olnud õnn meie pool vaid Kersti pool… Kui keegi üldse hilarolastest on õnnesärgis sündinud, siis on see kindlasti Kersti. Kuid mis seal vahet – kes millises särgis. Ega särk siis veel meest ei riku.

Kuid ega seda nalja nüüd nii kauaks kah ei jagunud, sest järjekord jõudis Anti kätte. Astusin julgelt sammu ettepoole ja hakkasin asju lindile laduma. Kõigepealt jope, siis pehme hüljes, siis kaks rekvisiiti – kuid need kuramused trehvasid ristipidi kuidagi lindile ja ei tahtnud läbi minna vaid jäid kuhugi naljakalt kinni, nii et tollitädi pidi peaaegu et ise poolenisti lindile ronima neid lahti päästma. Kuid mina jätkasin vapralt asjade ladumist. Viimaks võtsin ette taskud, kust tuli välja paberraha ja muud sodi. Kõik see sai laotud karbikesse ja lindile saadetud. Viimane asi mille ma väga raske südamega lindile panin oli ananassi komm. Vaatasin tükk aega seda näppude vahel ja siis otsustasin, et loovutan selle ikka ära. Nüüd pidin olema puhas poiss ja astusin läbi turvaväravate. Kuid oh seda õnnetust – see pistis kohe kisama. Nüüd tuli tädi mind lähemalt uurima ja alustas mingi võlukepikesega altpoolt ülespoole liikumist. Kepike tegi kohe piip-piip-piip-piip. Põlvede kohal piip justkui kahanes kuid mitte kauaks, sest vöökohal kukkus see uuesti lärmama. Nüüd sain aru, mis oli juhtunud. Olin kogemata lindiga ära saatnud pehmed mänguasjad ja kommi ja paberraha ja jope, kus pole metalli haisugi, aga unustasin kõik metallasjad nagu püksirihmad, võtmed kaelas ja matkasaapad, kus metall küljes, selga-jalga. Sain siiski ilma suurema jamata läbi ja astusime peagi lennukisse.

Niisiis hakkaski tagasilend. Lend nagu lend ikka ja maandusime kah õnnelikult, kuid siis hakkas pihta vaat et selle reisi kõige vastikum ja piinarikkam osa – oma lennu ootamine Kopenhaagenis. Igavamat asja ei saa olla kui väsinuna niisama passida mingis lennujaamas ja oodata oma lendu. Ja siis ta tuli. Lend muidugi, mis te siis mõtlesite? Nagu estonian airile kohane viibis ka meie lend pisut kuid seda sisustati meile õnneks ebameeldiva kuid eheda vaatemänguga, kuidas lennujaamades reisijate pagasiga ümber käiakse. Nimelt olime kõik lennukis ja nägime pealt kuidas pagasit peale pakitakse. 20% pagasist lennutati maha ja ülejäänut 80% pagasist loobiti lihtsalt hästi suure kaarega, et oleks ikka valusam kukkumine ja katkiminevad asjad jumalapärast terveks ei jääks.

Jällegi lendutõus, lend ja maandumine ja olimegi taas Tallinnas. Võrratu ja kirjeldamatu oli aga pilt lennukist maandumise ajal, kui kogu Tallinn oli tuledes. Oli tunne, nagu vaataks taevas tähti. Tallinna lennujaamas veendusime veelkord Kersti koti mittekadumises ja tegime mõned ühispildid ning asusime Võru poole teele. Kui me pole juba uuesti tagasi Fääridele läinud, elame me õnnelikult edasi Võrumaal.

Anti